Imbi Paju nähtamatutest lastest ja rääkimata lugudest: asjad, mille jaoks ei ole sõnu, annavad endast märku sõnatult

“Kirjanduskliinikus” meenutab Paju lapsepõlvest oma ema emotsioonitut nägu, mis ilmus sageli pärast öid, mil ema unes tagasi Gulagi sunnitöölaagrisse rändas. “Ma nägin seda kivistunud nägu oma lapsepõlves, pärast öid, kui ta oli olnud oma sunnitöölaagri unenägudes, jõi hommikukohvi, vaatas aknast välja ega pööranud mulle tähelepanu. Selle näo ees muutus laps muutus abituks ja arvas, et kivistunud ema nägu on tema süü.”

Paju dokumentaalfilmi “Tõrjutud mälestused” tegemise käigus said nad lõpuks ema ja tütrena rääkida lahti sõnatuks jäänud lood: “Saime seda filmi koos vaadates läbi arutada, paluda andeks, luua uut ja mina sain asju üle küsida.” See protsess ei tervendanud ainult ema, vaid ka Paju ennast, kes sai vabastatud lapsepõlves kogetud nähtamatuse painest.

Paju sõnul ei tähenda nähtavaks saamine aga ainult enda loo rääkimist, vaid ka julgust kuulata teise lugu, isegi kui see on valus või toob kaasa süütunde ja kahetsuse. Raamatus kirjutab Paju Nobeli preemia laureaadist William Faulknerist ja tema tütrest Jillist. Faulkneri tütar palus isal oma 12. sünnipäeval mitte jooma hakata, mille peale isa vastas: “Kuule, ega keegi ei mäleta Shakespeare’i lapsi.” Seejuures mõtiskleb Paju, kui paljud lapsed on jäänud oma vanemate jaoks nähtamatuks, sest vanemad on olnud haaratud oma isiklike ängide ja hirmude haardesse.

Sellised lood võivad jätta inimesele hingehaavad, mida ta kannab endas kogu elu. “Kui täiskasvanu põgeneb vastutuse, hirmu või iseenda saamatuse eest ega näe last inimesena, siis peaks ta last nägema kellenagi, kes lihtsalt on. See pole lapse süü, vaid see on inimese enda sisemaailm. Tema enda puue, mis ei sõltu haridusest ega positsioonist ühiskonnas,” kirjutab Paju.

Paju usub, et nii rääkimine kui kirjutamine on viisid, mille abil mõtestada lahti valusaid teemasid. Sama on teinud ka kirjanik. “Olen isegi kirjutanud pärast kolmekümmet aastat oma nooremale vennale ja palunud andeks, et hirmutasin teda, kui olime lapsed. Sellist kirja oli hea kirjutada, sest me jääme igaveseks õeks ja vennaks ja on asju ja suhteid, mida võib kirjutades heaks muuta ja mille üle naerdagi. Kui sellised asjad lahti kirjutada, lahti mõtestada, sünnib aktsepteerimine, ja see ei ole sama mis heakskiitmine. Aktsepteerimine on valusa teema päevavalgele toomine.”