MAOVÄHENDUSOPI LÄBI TEINUD LIISI räägib oma kogemusest

Ülekaalulisus on probleem, millest sooviks vabaneda iga sellega silmitsi seisev inimene. Selleks, et vajalikud muudatused oma elustiilis ette võtta,  on vaja leida sisemine jõud ning seada eesmärk. Teekond saledama figuurini ei ole aga kergete killast ning nõuab sageli nii higi, pisaraid kui ka vaimset vastupanu. 

Liisi on noor naine ja ema, kes mõned aastad tagasi otsustas, et ei soovi jätkata enam ülekaalulisena ning leidis enda jaoks kõige sobivama lahenduse, milleks oli maovähendusoperatsioon. Täna on ta saavutanud  ideaalkaalu ning jagab meiega oma lugu ja kõike seda, mis kaasnes ja järgnes sellele vastutusrikkale operatsioonile. 

Kuidas kõik algas 

„Kaal kui selline on mind terve mu elu veidi häirinud. Kooli ajal olin ma teistest pikem ja kogukam, aga sel hetkel veel mitte niiöelda paks, kutsusin ennast lihtsalt suure kondiga inimeseks. „ meenutab Liisi,  kellel alates 10ndast klassist hakkas kaal intensiivsemalt tõusma. „See oli see hetk, millest alates olen olnud suurem kui tavaliselt.“ Liisi elustiil oli logelev ja toitumist ta ei jälginud, päevast päeva saatis teda see tüüpiline lause „homme hakkan trenni tegema ja homme enam seda pakki krõpsu ma ära ei söö.“ Paraku aga pelgalt lubaduseks, see tol ajal  jäigi. „ See on see koht, kus tunnistan, et paksuks minemine oli puhtalt ainult minu enda süü ja minu enese laiskus.“ tõdeb Liisi ilma asja ilustamata. 

Ülekaal ja rasedus

Vahepeal jäi Liisi  ka lapseootele ning suure kehakaalu  tõttu tuli tal silmitsi seista ka  rasedusaegse diabeediga, mis küll  õnneks kuidagi lapse tervist ei mõjutanud. Küll aga mõjutas kaal Liisi enda tervist. Säärtesse tekkisid põletikud ja olles suur ja suure kõhuga, ei tahtnud ta jalad teda lihtsalt enam kanda. Kuid peale  lapse sündi taandus see probleem. „ Ei saaks öelda, et ülekaalulisus ja kaalukogumine muudmoodi mu tervisele oleks mõjunud, seljavalusid ja muid hädasid ei olnud,“ täpsustab naine.  Täna võib öelda, et suurel määral oli kindlasti just laps selleks põhjuseks, miks Liisi otsustas kaalust alla võtta. 

Pikk ootejärjekord 

„Olles kaalu kogunud juba 8 aastat tuli otsus, et nüüd aitab. Kuulnud lugusid maovähendusoperatsioonidest ja tundes ennast, et ise ma selle langetusega hakkama ei saa, tundus see minu jaoks kõige õigem variant. Perearstilt sain selle jaoks saatelehe, sest kehakaalu indeks ületas juba selle piiril, millal sa kvalifitseerud operatsioonile tasuta,“ täpsustab Liisi operatsioonile saamise tagamaid. 

„ Käisin ka kirurgi juures ning peale uuringuid saigi juba aeg operatsioonile kinni pandud. Aeg, mida kirurg ütles, et ma pean ootama kaks aastat. Vahepeal hakkas aga kaal mõjuma juba mu maole ja kurgule, tänu millele ma poolteist aastat hiljem kirjutasin, et kas keegi oskab öelda, et millal ma siis täpsemalt ikkagi võiksin operatsioonile saada. Sama päeva pärastlõunal, kui ma kirja saatsin, helistati mulle ja nädala pärast oli juba lõikus. Lõikuse päevaks oli minu kaal 128 kg.“ 

Kurnav nii vaimselt kui füüsiliselt

"Peale lõikust esimesed 3 kuud olid minu jaoks isiklikult kõige raskemad. Toitumine algas alguses ainult vedelikust, peale seda püreeks ja alles hiljem sai juba tahkemat toitu süüa. Alguse vedeliku tarbimine oli väsitav nii vaimselt kui füüsiliselt, tundsin, et ei saa vajalikke aineid kätte ja olin ise väsinud. Mäletan hästi kui see aeg hakkas lõppema ja ma tohtisin röstitud leiba süüa, need olid vist parimad ampsud minu elus."

Peale seda rasket aega läks Liisi elu aga juba kergemaks. Jaksu ja jõudu tuli, ka  tahtmist ennast liigutada ning toitumist jälgida.“ Võtsin endale sihiks, et kui juba operatsioon üle elatud, siis elad üle ka toitumise ja trenni.“ muigab Liisi, kes ei olnud mitte kunagi rasket trenni teinud ning alustas seega jalutamise, jooksmise ja rattasõiduga.  Kui aga juba kaal hoogsalt langema hakkas, hakkas juurde tulema ka veidi jõusaali, peamiselt selleks, et lodevast nahast lahti saada, mis suure kaalukaotuse tõttu oli tekkinud. 

„Tänu enese liigutamisele ja toitumisele, mis ei olnud siiski mitte mingisugune range režiim, vaid lihtsalt ei krõpsudele ja muule rämpstoidule, kaotasin ma juba ligi poole aastaga 45-50 kg. Selleks, et keha saaks vajalikud ained kindlasti kätte, pean tarvitama ka nelja erinevat sorti vitamiine, neljal erineval ajal päevas,“ täpsustab Liisi. 

Liisilt tema praeguse menüü kohta uurides selgub, et keeldusid ta endale peale pannud ei ole ning isude korral sööb just seda, mida tahab. Võrreldes varasemaga aga jälgib naine  nüüdsest siiski rohkem, mis tema toidulaual asetseb. „Pean tõdema, et  minu jaoks on muutunud toidu nautimine. Ma enam ei naudi vaid söön lihtsalt söömise pärast. Kaalu poolelt olen hetkel sealmaal, et kaal mulle sobib aga ikka veel häirib mind pisut see lotendav nahk, nahka on nii kätel, kõhul kui ka jalgadel.

Operatsioonile minemist Liisi , kes on hetkel oma kehaga rahul, ei kahetse ning soovitab teistelegi naistele, kes ülekaaluga võitlevad, sama valikut. 

Liisi enne ja nüüd.

Buduaar.ee