Eesti üksikema: miks ma ei küsi oma laste isalt alimente?

17 kommentaari
Eesti üksikema: miks ma ei küsi oma laste isalt alimente?

Viimasel ajal räägitakse palju sellest, kui alatult käituvad isad, kes ei maksa lastetoetust. Enamik naistele on see lapse isa poolt makstav summa väga oluline toetus lapse täisväärtuslikul kasvatamisel, aga leidub ka neid emasid, kes loobuvad toetusest hea meelega. Need on naised, kes planeerivad elu teadmisega, et kindel saab olla vaid iseenda peale. Miks see nii on? Oma loo rääkis Buduaarile kahe lapse ema Daisi.

Viimasel ajal räägitakse palju sellest, kui alatult käituvad isad, kes ei maksa lastetoetust. Enamik naistele on see lapse isa poolt makstav summa väga oluline toetus lapse täisväärtuslikul kasvatamisel, aga leidub ka neid emasid, kes loobuvad toetusest hea meelega. Need on naised, kes planeerivad elu teadmisega, et kindel saab olla vaid iseenda peale. Miks see nii on? Oma loo rääkis Buduaarile kahe lapse ema Daisi.

Ma olen väga põhimõttekindel inimene ja väärtustan kõrgelt perekonda. Kahjuks aga armusin aastate eest valesse mehesse ning uskusin ta juttu, kuigi hiljem selgus, et terve linn teadis tema liiderlikkusest ja valedest rohkem kui mina. Selle aja peale, kui mina teada sain, milline kahepalgeline ja kohusetundetu jobu mu mees on, oli meie esimene laps kolmene ning teine hakkas just sündima. Õnneks olen vanematelt sõbrannadelt õppinud ühe kuldse tõe – naine võib täpselt nii palju lapsi sünnitada, kui ta üksi üles kasvatada jõuab.

Kui meie suhtefiasko kulmineerus ja ma mehe kodust välja viskasin, siis polnud ta sugugi löödud või õnnetu. Ütles, et nii ongi kõigile parem. Nüüd ei pidanud ta enam kellelegi aru andma, kus ja kellega ta oma õhtud veedab, ei pidanud pere peale raha kulutama ega osa võtma peresündmustest või lasteaiapidudest, mis talle alati vastumeelsed olid. Mis puudutab meie esimese lapse ühist kasvatamist, siis selles ei löönud ta kunagi aktiivselt kaasa, sest tal “oli palju tööd ja palju kohtumisi vaja teha” ning pere oli talle pigem takistus elu elada. Enne lapse sündi ma kahjuks seda ei teadnud ja probleemid tekkisid siis, kui ma lapseootele jäin. Selleks ajaks, kui teist korda emaks sain, polnud õnneks minu kodus selle mehe lõhnagi tunda. 

Olen alati olnud iseseisev naine ja seetõttu pole raha kunagi põhjuseks, miks ma end mõne mehega siduma peaksin. Seetõttu ei hakanud ma ise esialgu ka laste isalt mingit toetust paluma ja jäin lootma, et kui emotsioonid lahjenevad, siis tuleb ta ise sellest rääkima. Aga tema ei tulnud seda pakkuma ja esimene aasta oli ta täiesti kadunud meie elust. Siis kui tütar sai viieseks ja poeg oli poolteist, ilmus isa välja ja soovis taas isaks hakata. Kõigepealt pakkus ta täielikku äraleppimist ja soovis tagasi koju tulla, kuid nähes minu reaktsiooni sai ta kohe aru, kui vale ettepaneku ta teinud oli. Teise variandina tegi ettepaneku, et tema võiks olla lastega nädalavahetuseti, sest igatseb neid nii meeletult ja on täiesti muutunud mees. Ütlesin, et kuna lapsed veel väiksed ja ta pole harjunud nendega koos üksi olema, siis pikaks nädalalõpuks ma neid ära anda ei taha, aga võiksime alustada sellest, et ta käib paar korda nädalas nendega jalutamas ja mängimas väljas. Alguses see mõte talle ei meeldinud ja ta hakkas rääkima mingist isaõigusest veeta lastega 50% ajast, aga leppisime lõpuks kokku, et laupäeval tuleb ja läheb ta lastega paariks tunniks õue mängima. Olin rõõmus, et saan paar tundi iseendale ja panin endale pediküüri aja. Aga laupäeval tuli sõnum, et ta murdis hamba ja tal on meeletu valu ning peab hoopis arsti juurde minema. Nii temalik – valed ja vassimised. Hambamurdmine ei sea küll ühtegi täismeest kogu päevaks ja isegi nädalateks voodisse. Sellele järgnes umbes kuuajaline vaikus ja teda võis näha vaid  viskiklaas käes Tallinna ööklubide peogalerii piltidel, mitte lastega liivakastis. Kõige valusam on olnud nende aastate jooksul vaadata seda, kuidas lapsed temaga kohtumist ootavad ja kuidas ta ikka ja jälle neid alt veab ja kohtumisi tühistab. Selliseid katteta lubadusi andis ta iga kuu – jälle oli ta oma sõnul teel meie juurde, kui sai kiire kõne ja pidi otsa ringi keerama ja linna kihutama. Aasta jooksul kohtus ta lastega keskmiselt neli korda, millest kaks oli laste sünnipäeval.

Aeg läks ja olime lahus olnud juba kolm aastat, kui ta ühel päeval hirmkalli BMW-ga ukse ette sõitis ja tahtis lapsi sõidutama viia. See oli väga tähenduslik päev, sest täpselt kolm aastat varem olin ma ta kodust välja visanud. Ja kogu selle aja jooksul ei olnud ta mitte ühtegi eurot lastetoetust maksnud. Ta polnud isegi küsinud, et kas ta saab midagi laste heaks osta või mulle raha anda. Ma ei ole naine, kes läheb paari sotti kerjama, aga eks see raha kuluks ka mulle ära. Ülearu palju pole meist kellelgi raha ning sellises vanuses lastega tuleb iga aasta nii õue-, spordi- kui peoriideid uuendada jalanõudest rääkimata. Tean mehi, kes toetust lapse emale ei maksa, küll aga kannavad ise otse mõned lastega seotud kulud. Ka minu eksmees tegi mõne kulutuse laste peale – selleks oli kord aastas ostetud sünnipäevakink ja tavaliselt oli see tõesti midagi uhket ja hinnalist. Nagu ta ise ütles, siis ta tahab, et laps teab, mäletab, tunneb rõõmu ja räägib ka teistele, et isa talle sellise vinge asja ostis. Selle lause peale ütlesin talle, et meil oleks reaalsest rahast rohkem abi kui mootoriga miniautost, mille peale ta naeris ja ütles, et kus mu iseseisvus nüüd kadunud on ja ta ei pea mulle küll mingit raha maksma.  Ta tegi ettepaneku, et on nõus maksma nn tunnipõhist tasu sõltuvalt sellest, kui palju ma lasen tal lastega koos olla. Kuna see tundus nii absurdne jutt, siis ei hakanud ma tunnihinna üle diskuteerima ja nii see jutt jäigi.  Ausalt öelda on mul ja lastel palju parem elu, kui ta üldse näole ei anna, sest valus on vaadata, kuidas see lastele mõjub, kui isa lubab tulla ja jätab jälle tulemata.

Ikka veel küsite, miks ma kohtusse ei lähe ja alimente ei nõua? Loomulikult selleks, et ta ei saaks nn raha eest osta õigust, et veelgi rohkem mu lastele haiget teha.

 

Buduaarile Daisilt