Eksklusiivintervjuu Grete Kleiniga: Võimatu on kõigile meeldida!

Eksklusiivintervjuu Grete Kleiniga: Võimatu on kõigile meeldida!

Grete Klein (25) ei jäta Eestis vist mitte kedagi külmaks. On inimesi, kes suhtuvad temasse eelarvamusega kui pinnapealsesse iludusse, kuid sama palju on ka naisi, kes tahavad iga hinna eest olla just nagu tema. Rääkimata meestest, kes on Gretesse kõrvuni armunud. Mis see täpselt on, mis tema juures eestlase kirgi kütab, on raske ära arvata. „Kui ma isegi seda teaksin!“ naerab Grete minu küsimuse peale, kuidas ta meie väikeses riigis nii kuulsaks on saanud. 

Grete Klein (25) ei jäta Eestis vist mitte kedagi külmaks. On inimesi, kes suhtuvad temasse eelarvamusega kui pinnapealsesse iludusse, kuid sama palju on ka naisi, kes tahavad iga hinna eest olla just nagu tema. Rääkimata meestest, kes on Gretesse kõrvuni armunud. Mis see täpselt on, mis tema juures eestlase kirgi kütab, on raske ära arvata. „Kui ma isegi seda teaksin!“ naerab Grete minu küsimuse peale, kuidas ta meie väikeses riigis nii kuulsaks on saanud. 

Tavaelus hindab tagasihoidlikkust

Kohtume Gretega Tallinna vanalinna õdusas hotellis nimega Telegraaf. Tuba, kus me end sisse seame, jääb peauksest vasakule. Avar suurte akendega ruum on täidetud musta sametise pehme mööbliga. Grete istub massiivsesse tugitooli ja vaatab hetke oma pikki pruune kõrgete kontsadega saapaid. „Ma kujutan ette, kuidas inimesed võisid muiata, kui nägid mind intervjuule tulles nendega vanalinna munakivitänavatel koperdamas,“ teatab Grete lõbusalt. Ta lisab vaiksel ja tagasihoidlikul häälel, et tegelikult meeldib talle kõrgete kontsade asemel igapäevaelus käia mugavate madalate jalanõudega. Kontsad said seekord jalga pandud vaid intervjuu puhul. Raske on uskuda, et Grete, kes on teleekraanil ja avalikel üritustel alati viimseni lihvitud välimusega, armastab tegelikult madalaid kingi. Tema aga muudkui noogutab ja ütleb julgesti: „Nii see on!“ 

Madalad jalanõud ei ole Grete puhul ainus üllatusmoment. Lisaks sellele räägib ta avameelses intervjuus, et kuigi inimesed on harjunud Gretet nägema n-ö üles lööduna, armastab ta vabal ajal olla loomulikum. „Pigem võib mind tänaval näha tossudes ja teksastes…“ itsitab ta tütarlapselikult. See pilt, mis on mulle Gretest kujunenud meedia vahendusel, hakkab juba meie kohtumise esimese viie minuti jooksul hääbuma. Tegemist on tagasihoidliku, nutika ja ülisõbraliku noore daamiga, kelles pole talle tihti külge kleebitud tibilikkust tunda hetkeski. 

Grete kui perfektsionist

Grete ütleb, et kuigi tavaelus armastab ta tagasihoidlikkust, on ta oma töös perfektsionist. „Kui ma lähen tööle, kas võttele või lavale, siis kulutan enda sättimise peale rohkelt aega. Esinemisele minnes soovin, et kõik oleks minu juures viimseni korras – juuksed, meik, riided. Siis peab kõik olema perfektne!“ selgitab ta oma põhimõtteid. Kõige suuremat rolli mängib riietumise juures tema tuju. „Vahel lihtsalt on selline tunne, et tahan huuled punaseks värvida ja kõrgeid kontsi kanda. Järgmisel hommikul panen aga jalga teksased ja tossud. See, milliseid riideid ma kannan, väljendab suuresti, mis tuju mul parasjagu on,“ selgitab ta. 

Silmitsen enda vastas istuvat Gretet, samal ajal kui tema sõbralikult minuga juttu ajab. Aeg justkui peatuks ning ühtäkki kuulen tema juttu vaid tasase taustahelina. Vaatan seda noort naist suures kõrgete lagedega ruumis – Grete tundub siin eriti väike ja habras. Tema jutust ja häälest peegeldub aga julgust ja südikust. Grete ei ole eneseimetleja ja kuigi tal on tuhandeid fänne, kordab ta intervjuu jooksul mitu korda, kui õnnelik on ta selle üle, et saab teha tööd, millest ta on julgenud vaid unistada. Mitte just alati ei ole elu Grete jaoks nii roosiline ja edukas olnud kui praegu. Just selle suhtumise tõttu suudab ta taluda ka enda kohta käivat kriitikat. „Mind on noomitud selle eest, et ma laulan ainult lilledest ja headusest, aga elus on nii palju muresid, et miks ma peaksin esitama lugusid õnnetuks olemisest. Ma tahan ju oma kuulajate tuju parandada. Oma enese tuju üleval hoida…“ põhjendab ta oma laulude sõnu. 

Hiljuti hakkas Grete kaasa lööma teleseriaalis „Padjaklubi“, milles osalemine on samuti ühe tema suure unistuse täitumine. „Niikaua kui ma ennast mäletan, olen alati soovinud näitlejaks saada,“ õhkab ta suurel mustal tugitoolil rahulolevalt. Need kõik on asjad, mille üle tunneb Grete suurt rõõmu, sest teekond tänasesse päeva on nõudnud ka pisaraid ja haiget saamist.

Inetu pardipoja lugu

Kas te usuksite, kui ütlen, et algklassides narriti Gretet tema välimuse pärast? Aga just nii see oli. „Mul on selline inetu pardipoja lugu,“ kommenteerib ta oma lapsepõlve juhtumisi. Kuigi meie jutt on peatunud pisut kurvemal teemal, ei kao sära Grete silmadest kuhugi. Grete ei kirjelda küll täpselt, milline ta väiksena oli, vaid annab ääri-veeri mõista, et ta oli pisut erinevam kui teised lapsed, ja räägib loo, kuidas just lapsepõlves üleelatu aitab tal praegu reaalsuses püsida. 

„Ütleme nii, et ma ei olnud kõige just kõige populaarsem,“ selgitab ta. „Mina olin see õpilane, kes pidi tantsutundides alati õpetajaga tantsima, sest keegi lihtsalt ei valinud mind tantsima.“ Grete mäletab, et hoolimata narrimisest julges ta aga juba siis rääkida unistusest saada ühel päeval näitlejaks. „Mind vaadati sellise pilguga, et unista edasi…“ naerab Grete, kellest on tänaseks sirgunud veetlev ja stiilne naine, kelle ees avanevad pea kõik uksed ja võimalused. „Ma olen püüdnud intervjuudes alati anda oma noortele fännidele edasi sõnumit, et see, mida koolis sinu kohta räägitakse või öeldakse, ei pea alati nii jääma. Toon enda põhjal näite, et nad leiaksid oma tegemistes usku ega tunneks, et nad on ainsad, keda narritakse või on narritud,“ räägib ta siiralt. Just koolis üle elatud rasked ajad ei lase tal hetkekski unustada rõõmutunnet selle üle, mida ta teeb praegu. „Alati ei ole ju nii olnud!“ ei kaota ta reaalsustaju. Ilmselt on seegi lapsepõlve mõju, et Grete ei ole kuulsana uhkeks muutunud. 

Milliseid tagasilööke on aga rõõmsameelne Grete pidanud üle elama täiskasvanuna? Kui Grete kunagi Kanal 2 uudistesaate „Reporter“ ilmatüdrukuna alustas, siis amet kui selline ei olnudki selle töö juures tema jaoks kõige raskem. Oluliselt keerulisem oli harjuda avaliku tähelepanu ja intervjuudega, millega ta varem ei olnud kokku puutunud. Ja loomulikult kommentaaridega, mis nendele intervjuudele järgnesid. „Eks mul oli alguses raske aru saada, miks inimesed minu kohta halvasti räägivad või kirjutavad. Tihti rääkisin ajakirjanikuga, aga lugudes olid minu sõnad kontekstist välja rebitud. See kõik oli alguses raske…“ kirjeldab Grete tuntuks saamise teekonda. Aga Grete jaoks oli mõeldamatu jätta täitmata oma enese unistused, kartes kellegi võõra negatiivseid sõnu. „On neid, kellele ma meeldin, ja neid, kellele mitte. Ma saan sellest aru ja elan selle teadmisega,“ selgitab ta. „Võimatu on kõikidele meeldida!“

 

Suhe kuulsa naisega on raske

Päev enne meie kohtumist Telegraafis on just jõudnud meediasse uudis, et Grete on läinud lahku oma peigmehest, kellega ta oli suhtes poolteist aastat. „Ma ei andnud ajakirjandusele mitte ühtegi kommentaari sel teemal,“ teatab ta esimest korda intervjuu jooksul pisut tõsisemaks muutudes. Grete lisab, et on väsinud ajakirjanduse kaudu haiget saamast, kus asjadest kirjutatakse nii, nagu need ei ole. 

Küll aga avab ta end Buduaari lugejale. Grete kinnitab, et üle pika aja on ta tõepoolest taas vaba ja vallaline. Küsimus, miks suhe lõppes, paneb teda hetkeks sügavalt mõtlema. „Me ei läinud lahku tüliga. Me lihtsalt mõlemad mõistsime, et see suhe ei tööta,“ selgitab Grete ühiselt tehtud lahkuminekuotsust. Ta lisab, et ei saa varjata tunnet, et see nähtamatu bioloogiline kell annab endast märku. „Ei saa midagi parata, et ma mõtlen üha tihedamini emaks saamise peale ja loomulikult ka abielule,“ kihistab ta naerda. „Ja selle õige leidmisele…“ 

Räägime Gretega tema äsja purunenud suhtest ja poiss-sõbrast ning jõuame kuidagi teemani, mis puudutab seda, kui kerge või raske on üldse olla mehel suhtes naisega, kes on kuulus ja keda teised mehed ihaldavad. „Muidugi on see raske,“ tõdeb ta otsekohe ja ilma kahtlusteta. Grete toob näite ajast, mil ta lõi kaasa saates „Tähed jääl“, kus meedia pani teda pidevalt paari saate tantsupartneri Geido Kapiga. „Kujutage nüüd ette, mis tunne oli mu poiss-sõbral selliseid uudiseid lugeda, et tema tüdrukut pannakse kogu aeg paari kellegi teisega. Või kui raske oli sellest aru saada näiteks tema emal,“ jutustab Grete teatava rahulolematusega. Tema ise on ju avalikkuse kõrgendatud tähelepanuga harjunud. Kuid tema kaaslasel, kes ei ole avaliku elu tegelane, oli sellega päris raske harjuda. 

Me mõlemad tõdeme, et kuulsa ja ihaldusväärse naise kõrval seisev mees peab olema ülimalt enesekindel. „Samas, ükskõik kui enesekindel ta ka poleks, tuleb ju ikkagi ette hetki, kus ta on armukade. See on täiesti inimlik ja normaalne,“ selgitab Grete, kelle ümber on välja minnes alati hulk mehi, kes soovivad armastatud staariga rääkida. „Mõni kõrvaltvaataja võib ju arvata, et suhe minuga on hästi äge,“ naerab ta teatava irooniaga, kuid hetke pärast muutub tema hääl paari tooni võrra madalamaks. „Tegelikult on see mõneti keeruline ülesanne, olla avaliku elu tegelase kõrval. Sellise suhte juures on ka palju raskusi…“ Ometi ütleb Grete ka seda, et tagasihoidlikuma elu nimel laulmist ja näitlemist lõpetada ta ei kavatse. Grete tunneb naudingut, et teenib leiba asjadega, millest ta on osanud siiani vaid unistada. Pigem soovib ta enda kõrvale meest, kes tema elukutset ja karjääri aktsepteeriks ning kõiki tema samme toetaks – mitte teda kuidagimoodi tagasi ei hoiaks. Samas on selle õige leidmisel ka teisi agasid. 

Paksu rahakotiga mehi taga ei aja

Kui Grete oli vähem kuulus, oli armastust leida lihtsam. „Sa tead, et mees on sinuga koos ikka sinu pärast,“ selgitab Grete. Nüüd, kui temast on saanud kodumaine staar, on asjalood paljuski muutunud. „Kunagi ei tea, kui siirad kellegi kavatsused on,“ nendib ta. Grete ütleb, et tihti on inimestele temast jäänud ka kullakaevaja mulje. „Tegelikult on mul elus kõik olemas. Mul on oma korter, auto …puudu on ainult prints valgel hobusel,“ naerab ta. „Isegi hobust pole vaja. Ainult printsi!“ 

Grete sõnab, et kõige olulisem on tema jaoks isiklik kindlustatus ja paksu rahakotiga mehi pole ta kunagi taga ajanud. „Mul ei ole olnud ühtegi 70-aastast rikast papit. Kõik on olnud toredad ja täiesti normaalsed mehed,“ teatab ta resoluutselt. Kui keegi veel ei teadnud, siis Grete on tegelikult vastupidine näide sellest, millise isiku meedia on temast tihti vorminud. Sõltumatu naisena on tema jaoks kõige olulisem asi suhtes üldse tema majanduslik sõltumatus ning oskus ise ennast üleval pidada. „Ma hindan sõltumatust kõige enam,“ kinnitab ta. 

Selles hapras peenikeses neius on muide palju suurem hulk enesekindlust ja teadlikkust, kui võib-olla teleekraanilt paistab. Pigem näen ma teda siin Telegraafis mitte enam niivõrd tütarlapsena, kuivõrd pigem kui noore teadliku daamina, kes teab täpselt, mida ta elult soovib. Seda kinnitab ka fakt, et Grete armastab üle kõige üksindust. „Kuigi ma olen väga seltsiv ja sulandun uude seltskonda üpris kiiresti, vajan ma väga ka lihtsalt omaette olemise aega.“ Samas ei välista see kooseluks võimeline olemist. „Enne oma viimast suhet elasin eelmise elukaaslasega neli aastat koos,“ möönab ta. „Ometi olen teadlik ka sellest, et ma ei ole võib-olla kõige lihtsam inimene ja mul on oma temperament.“ Kõige paremini saab Grete läbi aga oma emaga, keda ta peab kõige lähemaks sõbrannaks. Pole päeva mil nad asju omavahel ei arutaks. „Minu ema teab minu kohta absoluutselt kõike.“

Kõik oleks võinud teisiti minna…

Intervjuu Gretega hakkab jõudma lõpusirgele. Istume Telegraafi õdusas toas ja mõtlen hetkeks räägitule. Kas on veel midagi, mida ma unustasin küsida… Tunnen, et Gretest on selle tunni pikkuse vestlusega kujunenud minu jaoks omamoodi sõbranna. Ta on end avanud, mind hoolimata kõigist meediaga seotud ebameeldivustest usaldanud ning mind oma lihtsuse ja soojusega lummanud. Oma julguse ja tahtejõuga on ta pannud mind mõtlema häbi tundes sellele, et vahel loome me inimest tundmata enda jaoks eelarvamusi, millel pole reaalsusega tegelikult mingit pistmist. Ka Grete, keda ma olen varem näinud teleekraanil nappides bikiinides ilma teadustamas ja teinud sellest põhjendamatuid järeldusi, on tegelikult sihikindel noor daam, kellest ei õhku grammi võrragi uhkust või eneseimetlust. Ta ei pretendeeri kõigi lemmikuks ja eelkõige juhindub ta elus sellest, mis teda ennast õnnelikuks teeb. Teiste arvamus on tema jaoks teisejärguline. 

Ameeriklastel on sõbraliku inimese kirjeldamiseks väljend, et ta on nagu „the girl next door“ ehk siis eesti keelde tõlgituna nagu naabritüdruk. Jänkid tahavad selle väljendiga öelda, et tegu on lihtsa, siira, sõbraliku ja toreda inimesega, kellega võiks rääkida kõigest. Ka Gretega võib kukkuda jutustama ilunippidest ja jõuda jutuga kellegi vanaemani. Ta ongi hetkeks nagu naabritüdruk, keda ma oleksin justkui kogu oma elu tundnud. 

Grete räägib enne meie kohtumise lõppu loo sellest, kuidas ta esimest korda Ivar Vigla juurde „Reporterisse“ ilmatüdruku katsetele läks. Ta meenutas hetke tualettruumist, kus ta parasjagu oma juukseid kohendas ning mõtles, et tal on kaks võimalust. Kas minna lifti juurde ja põgeneda majast enne proovivõtet, mida ta tol hetkel kohutavalt kartis, või võtta end kokku ja minna siiski kaamera ette. „Kui oleksin ära jooksnud, poleks ma kunagi teada saanud, mis võimalused mulle tänaseks on antud!“ Ja meie oleksime ilma jäänud ühest toredast staarist!

 

Tekst: Katrin Lust

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar suvi 2014