EWERT SUNDJA AVALIKUSTAS loo, mida ta aastaid enda sees hoidis

EWERT SUNDJA AVALIKUSTAS loo, mida ta aastaid enda sees hoidis
erakogu

Muusik Ewert Sundja avalikustas sotsiaalmeedias loo sellest, kuidas ta teismelisena Saksamaa noortelaagris ahistamise ohvriks langes.

“Kui keegi räägib millestki, mis toimus aastaid tagasi, siis on täiesti elementaarne, et kuulajal/lugejal võib tekkida küsimus – miks sa sellega alles nüüd välja tuled?
Minu lugu on lihtsalt minu lugu.
Ma tean mida tähendab millegi aastatepikkune enda sees hoidmine.

1998
Ma olen 15.
Koos sõbraga noortelaagris Saksamaal. Kogu see lõbus ja ootusärevust täis bussireis läbi Euroopa on kulmineerunud kohalejõudmisega Wolfsburgi, Volkswageni kodulinna. Saame tuttavaks meie rühmajuhiga, hästi sõbraliku ja laheda tüübiga. Ta meeldib kõigile, teeb nalja, on vahetu suhtleja – tiinekad sumisevad ta ümber nagu mesilased. Emotsioonid on laes ja esimene öö veedetakse koolivõimla põrandal madratsil. Uinun.

Ja ärkan, sest ma ei saa aru mis toimub, tundub, et näen und aga tegelikult mitte, keegi silitab mind – niimoodi vaikselt ja tasa liigub käsi üle mu selja ja tagumiku. Ei julge liigutada. Hirm on halvav, sest see ei ole ju päriselt. Hommikul veenan end, et ma nägin halba und. Ja loomulikult ei räägi ma sellest kellelegi.

Meid jagatakse gruppidesse ja edaspidi kohtun temaga ainult päeval, kõigi teistega koos. Saan palju uusi sõpru, Rootsi tüdrukud tutvustavad idabloki poistele ICQ-d ja üleüldiselt on elu elamist väärt. Nädal möödub imeliselt.
Tingituna ühistranspordi graafikust peame lahkumisel leidma üheks ööks öömaja. Ta pakub välja, et me saame olla tema perekonnatuttavate juures, kus ta on aastaid lapsehoidjana töötanud. Lubab meid hommikul jaama viia ja kuna meil paremat valikut pole, oleme loomulikult nõus. Selleks hetkeks olen esimesel ööl juhtunu oma ajust blokeerinud. Ei oska midagi karta ega muretseda.

Ja siis on see osa jälle. Põhimõtteliselt võiks copy-pasteda. Ma ei tea kui kaua see silitamine käib – nali naljaks aga kannikad kokkupressituna laman seal, teen magamise hääli, proovin ennast voodis nii turvaliselt positsioneerida kui võimalik ja ootan hommikut. Aga vastikustunne on meeletu.

Õnneks läheb rong vara ja peale vähese verbaalse kokkupuute ei pidanud temaga rohkem suhtlema.
Rongis Hollandisse, tädi juurde, leian istmevahelt 75 kuldnat, millega saab terve seal veedetud aja Albert Heijn’i poeketist rahulikult kartulikrõpse, limpsi ja jäätist osta (enda taskuraha oli juba ammu otsas). Päeval sõidame jalgratastega mööda linna, nagu nad kõik seal teevad, õhtul mängime arvutis Tomb Raiderit ja öösiti vaatame videolaenutusest võetud filme, kõige eredam mälestus on Con Air. Seda jään siiamaani vaatama, kui kuskil näitab.

Nad teavad, et sa ei julge karjuda kui see juhtub ja esimene kord kui sa sellest avalikult kõneled, on aastate pärast.
Arvaku keskaegsed mis nad tahavad, aga on ülioluline rääkida lastele nende kehast ja sellest, et see on AINULT NENDE OMA.
Ja mitte keegi ei tohi seda näppida.
Jumal tänatud, minu loo kulminatsioon on silitamine.
Aga see ei ole alati nii.”