IKEVALD RANNAP: DISAINIGE ENDALE SELLINE elu, mida te elada tahate

IKEVALD RANNAP: DISAINIGE ENDALE SELLINE elu, mida te elada tahate

Paljud online-meediad avaldasid hiljuti Ikevald Rannapi muusikaliste tegemiste osas uudise, mis rääkis, et tema looming on meie riigipiiridest väljapoole murdnud ning tema tegemised on tihtipeale seotud teiste Euroopa suurriikidega. Vestlesime Ikevaldiga tema loomingu sündimise teemadel, suvistest aktuaalsetest sündmustest ja saime ka teada, et praegu tundub, et Ikevald on armunud. 

 


Ikevald, tere! Mis riigis sa hetkel viibid ja millega toimetad?

Olen nii Inglismaal, Prantsusmaal, Šotimaal ja peagi ka Taanimaal. Päris palju hüppamist on olnud, sest et kaks päeva ühes riigis ja siis jälle kaks-kolm päeva teises riigis. Toimetangi sellega, et oma asjad lahti pakkida ja siis jälle kokku pakkida, aga tegelikult on samal ajal ka selliseid ägedaid asju juhtunud ja seda siis muusikalises mõttes. Muusikaliselt on olnud selline vägagi intensiivne ja põnev. Praegu näiteks tulin just Londonist Šotimaale, et kohtuda oma hea sõbra ja mentori Kevin Kleinmanniga. (Pildil: Kevin Kleinmanni ja Bastien Sannaciga Meludiast Edinburgis) Tema on olnud eesotsas mitmetel rahvusvahelistel plaadifirmadel ning töötanud Elton Johni, Luciano Pavarotti, Leonard Bernsteini ja paljude teistega. Hetkel veab ta eest maailma juhtivat online muusikalise kõrva arendamisprogrammi Meludia, mis oli ka eestlastele aasta alguses vabas kasutuses. Tal oli kohtumine Šotimaa valitsusega, et arutada, kuidas saaks ka kõikidele inimestele muusikalist haridust pakkuma hakata. 

Prantsusmaal käisin laulukirjutamise laagrist osa võtmas, mida viis läbi selline naisterahvas, kelle nimi oli Judy Stakee. Tema on võtnud oma tiiva alla nullist Katy Perry, Sheryl Crow ning palju muid artiste. Olles Warner/Chappelli (üks maailma suurimatest plaadifirmadest) eesotsas olnud, siis ta on 30 aasta jooksul välja arendanud omad nõksud, mida käisingi uurimas. (pildil: Judy Stakeega) 

Mida kujutavad endast laulukirjutamise laagrid? 

Neid on erinevaid ja ma ise olen nüüd siis kolmest osa võtnud. Laulukirjutamise laagrite idee on selles, et erinevatest maailma nurkadest tullakse kokku ja kirjutatakse laule. Seal on mentorid ja oktoobrikuus kirjutasin loo koos Ian Denchiga, kes kirjutas EMF “Unbelievable” (ja käis seda Eesti mängimas 90ndate alguses). Lisaks on ta kirjutanud loo “Beautiful Liar” Shakira ja Beyonce’i esituses. Sain sealt palju uusi muusikalisi teadmisi, kontakte ja rohkelt uusi laule kirjutada. (pildil: Prantsusmaa laagris lugu salvestamas)

Selle aasta aprillikuus käisin ma Kreekas. See oli kutsetega laager ja läbiviijaks oli Leonidas Chantzaras, kes on suur laulukirjutaja, juhib Imagem kirjastuses rahvusvahelist osakonda, lisaks mitmetele teistele ettevõtetele. Seal on selline tõsisem töötegemine – esmaspäeva hommikul antakse ette nimekiri artistidest (mille eesotsas olid näiteks Avicii ja Kygo) ja teil on võimalus neile lugu kirjutada. Osalejate lood kuulatakse artistide poolt ära, kui otsustatakse kirjutada kellelegi nendest pakutud artistidest. Kõik saabunud osalejad jagati väiksemateks gruppideks, kes hakkasid omavahel stuudios tööd tegema. Sellises stuudios, kus on salvestanud Justin Bieber, Bruno Mars, kus Bring me the Horizon kirjutas/salvestas oma viimase plaadi ning One Republic kirjutas/salvestas oma loo “Counting Stars”. Kõik panid nagu hullumeelsed, kella kaheksast hommikul kuni kolmeni öösel ja ei magatud, vaid natuke pesti end vahepeal. Mõni vist ei pesnud end ka. Lihtsalt selline räme salvestamine, lugude kirjutamine, produtsendid produtseerivad ja selline väga-väga intensiivne loomine. See oli siis selline laager ja nüüd sel nädalavahetusel Prantsusmaal Normandias, kus ma käisin, oli selline rohkem metoodikaga laager. Isegi pooleldi holistiline, võib öelda. Rõhk oli sellel, kuidas üks laulukirjutaja/artist arendab oma keha, kõnet ja meelt, et elada sellist elu, nagu soovitakse.  

(pildil: Kreeka kutsetega laulukirjutamislaagrikond Santorinil, Black Rock Studios. 30 laulukirjutajat ja produtsenti 13-st riigist. Ikevald esindab Eestit vasakul). 

Kokkuvõtlikult on nende laagrite point‘iks, et erinevate taustadega inimesed tulevad kokku ja loovad üheskoos. Kui panna erinevaid inimesi ja erinevaid muusikalisi stiile kokku, siis on see protsessina väga arendav ja tavaliselt sünnivad ka paremad lood. Kui me vaatame tänapäeva edetabeleid, siis paljudel lauludel on ikka kolm kuni kuus kirjutajat olnud. Minu lugu „Genius“, mis sai Londoni BBC Radio Lancashire’i raadiokanali võistluses võidu, on ka tegelikult kirjutatud koostöös USA Berklee College of Music õppejõu Neil Diercksiga, kui ma seal ühe kursuse võtsin.  

Kuidas sa leidsid info BBC Radio Lancashire’i lauluvõistlusest? 

Tänu sellele, et olin kaks kuud Londonis selle aasta alguses ja lihtsalt küsisin endalt õigeid küsimusi. Et tegelikult suht juhuslikult ikka. On olemas selline sait, kus erinevaid kuulutusi pannakse üles professionaalsetele muusikutele ja laulukirjutajatele ja sealt ma selle info leidsin. Ja eks ma olen selline tüüp ka, et kui ma mingit võimalust näen, siis ma püüan seda ära kasutada. Genius oli selline sobiv laul ja otsustasin siis ka kandideerida. Minu lugu valitigi välja edasistesse voorudesse ja see lõpuks võitis ja et kui mõni arvas, et selline õnn ja sul vedas, siis ma arvan, et vedamine on üldse üks numbrite mäng. Näiteks kui 148 korda ei vea, siis 150. kord võib õnnestuda. Olin tegelikult juba ära unustanud, et olin oma laulu saatnud.  Genius laulu leiad SIIT. (pildil: BBC RADIO Lancashire live koos saatejuht John Gillmore-ga)

Kui ma nüüd seal žüriis olin, siis sain aru, kuidas koorid olid seda kohustuslikus võistluskavas olevat minu lugu läbi töötanud ja hinganud. Neil olid omad koreograafiad tehtud ja isegi räpi osad ja kõigil kooridel oli oma seade, kes tegid klaveriga, kes põhjaga. (pildil: Žürii otsust teatamas. Foto: Peter Heyworth)

Eks nad olid mitu kuud selleks ette valmistanud, sest esialgu oli 50 koori ja kohalikest eelvoorudest sai siis kümme koori edasi. See tundubki nii ebareaalne, sest ma olen alati tahtnud, et muusika saaks mitte ainult liigutada südameid ja paitada kõrvu, vaid sisestada positiivset sõnumit. Kui kuulsin oma lugu 400 noore laulja esituses, siis mõistsin, kuivõrd see oli saanud osaks nende noorte elust ning see oli nii tohutult liigutav. Kui minuga koos žüriis olles Chris Eaton, kes on kirjutanud lugusid Cliff Richardsile ja Amy Grantile, ütles, et tegemist on väga vinge looga ja et ta sooviks minuga tulevikus midagi koos teha, siis sain aru, et midagi olin ma õigesti teinud. 

Kuidas sünnivad laulud? Kas kõigepealt meloodia või hoopis sõnad? 

See on maagia ja seda on raske seletada. Ma arvan, et laulud on kuskilt kõrgemalt pärit – muusade poolt saadetud ning kui nendega hästi läbi saada, siis jagavad heldelt ideid. Minu jaoks, et kui ma üldistaksin seda, siis kuskilt tekib mingi idee. Olgu see siis kas viis või ka sõnad või keegi ütleb midagi, mis jääb kuidagi meeltesse. Hea näide kohe – käisin jooksmas ja rada läks mingil hetkel mäest alla ja pikalt ja tagasi tulles pidin sealt ka üles jooksma. Raske oli ja see oli nagu tõesti kilomeeter tõusu, mis oli ka küllaltki järsk. Ja siis ma mõtlesin, et okei, kui ma lähen üles, siis ma peaks enda keha ettepoole kallutama. Nii oleks lihtsam. Seda ma ei tea, kas see meetod jooksmisel toimis või mitte, aga sellest tekkis selline fraas, mis ongi juba mul lauluideeks ja see fraas on on „Kukun ülesmäge“. Sellest tuleb lugu. Või siis jääb see idee oma tolmu koguma. Kunagi ei või teada, kust või millest mõjutatuna tekib idee ning millal see idee hakkab oma elu elama.

Või siis on see, et kõnnid tänaval või jääd magama või suudled kedagi ja siis tuleb mingi viisijupp, mis hakkab kruvima peas. Mulle meeldib ka lihtsalt minna päikese kätte ja kitarri mängida ja siis tulebki mingisugune, neid nimetatakse riffideks, selline muusikaline fraas, mis paneb puusad nõksuma. Või siis teeb hästi kurvaks. Siis ongi see ideeks ja kõik muu tuleb juurde. Sellega siis töötad ja annad endast parima. (pildil: Prantsusmaa laagris sõnu kirjutamas jõe ääres) 

Sõnadega sama asi. Need kuidagi tulevad ise su juurde, kui võtta aega loomiseks ja sa tegeled sellega. Inspiratsioon on selline suur asi ja öeldakse, et inspiratsioon ei tule peale, aga mina olen selleni ikkagi jõudnud, et kui luua ja tekitada aeg, kus muusad saavad su kõrva midagi sosistada, siis sealt ka inspiratsioon tekib. Ma töötan igapäevaselt oma lugudega ja mingid lood on mul juba uue albumi jaoks kirjutatud. Osa neist saab ka minu akustilistel esinemistel kuulda, aga mitte küll kõiki veel. Ma võtan selle plaadi kirjutamist rahulikult ja ma ei tea, millal see välja tuleb, aga ta tuleb ja see on hea. Vaikselt vahepeal kompan ja tunnetan ja panen kirja. 

Kuna sa oled elanud ka USAs ja sul on inglise keel sama hästi suus kui eesti keel, siis mis keeles sa mõtled, kui lauludele sõnu kirjutad?

Kellegagi ma just hiljuti rääkisin sel teemal ja ühesõnaga, mul on selline teooria – kui me mõtleme midagi, kas me mõtleme siis mingis keeles? Ja mina arvan, et me ei mõtle, sest mõtteprotsess kui selline on ikkagi tegevus mingil muul tasandil ja keel on vaid selle väljendus. Nii et ma ei tea, aga ma püüan ikkagi pidevalt kirjutada inglise keeles ja hoida seda. Kuivõrd minu soov on rahvusvaheliselt oma loomingulisi asju teha. 

Palun lõpeta lause: Kui ma ei saaks mingil põhjusel aasta aega muusikaga tegeleda, siis ma…

(pikem vaikus) Ma istuks mägedes või läheks pikale matkale. Hästi pikale kohe. Reisiks. Jah see oleks isegi ägedam. Käiks hästi palju uusi kohti läbi, kuhu ma ei ole veel sattunud. Jah.  Ausalt öeldes ma ei kujuta seda ette, see ei käi niimoodi, et üks aasta ei tegele muusikaga. Muusika on minu jaoks nagu õhk, ma lihtsalt hingan seda sisse ja välja ja isegi kui keegi ütleks, et sa ei saa salvestada ega midagi kirjutada ega ühtegi pilli mängida ja sa ei tohi laulda ka, siis nagu veri voolab ju ikkagi edasi, oleks see kõik minus siiski olemas. (pildil: Ikevald esinemas Saku Suurhallis Kuldmunal)

Mida sa arvad järgmistest praegu aktuaalsetest teemadest nagu jaanipäev, jalgpall ja koolide lõpetamised?

Jaanipäev on tore, sest looduses mulle meeldib olla ja sõpradega meeldib mulle aega veeta. Eriti peale seda, kui just on olnud selline tihe aeg, nagu mul praegu oli. Ei tahaks öelda, et jaanipäev on nagu jõulud, aga natuke nagu ju on. Selline peovariandis jõulud. Lahe! Selline aeg, et saadakse kokku ja tehakse pulli ja tuntakse end hästi. Sel jaanipäeval olen Taanis Kopenhaagenis, kus mul on üks hästi kallis sõber ja me siis teeme pidu ja tunneme end hästi.

Jalgpalli ma tegelikult ei jälgi üldse. Kui ma olen nüüd siin EMi ajal Inglismaal ja Šotimaal, siis pannakse seda mulle võibolla natuke pahaks. Või mitte, et pannakse pahaks, aga minust saadakse siiski aru. Ma ei vaata üldse televiisorit ja sporti, sest mu elu on koondatud nii kirjutamise kui muusika esitamise ümber ning enda pideva inspireerimise ümber. Praegu on muusika olulisim, ma tahan lihtsalt seda teha nii väga ja midagi muud ei ole võrreldav ja ei paku mulle sellist naudingut. Jalgpalliga seoses me arutasime siin just paar päeva tagasi, et kui huvitava koha on omale võtnud jalgpall meie maailmas. Kuidas see on võimalik, et kolmkümmend inimest, või rohkem, mängib palli kuskil ja teeb seda kogu hingest ja vahel vihaselt ja see, mis nad teevad, annab tohutu emotsionaalse purske miljonitele-, kümnetele,- sadadele miljonitele vaatajatele. See on huvitav. Samamoodi annab ka muusika mingisuguse impulsi, milles on selline emotsionaalne mõju. (pildil: Ikevald esinemas Mai jooksul 13 000 naisjooksjale. foto:Mirko Väinsalu)

Gümnasistid, palju õnne, et olete suutnud 12 aastat seda kooli vastu pidada! See on ikka tubli töö. Nüüd hakkab elu päriselt pihta. Ma ütleksin seda, et ärge kiirustage oma edasiste otsuste tegemisel. Oluline on leida üles see, mis südame päriselt põksuma paneb. See, mis oleks nii äge, mis paneks sind tegutsema ja mitte ainult raha teenimise eesmärgil. Minge reisige, minge vaadake maailma, tunnetage erinevaid kultuure, maitseid, lõhnasid. Minge elage. Mida ma tahan kindlasti veel öelda, on see, et pole vaja jälgida selliseid sotsiaalseid mustreid, mis on olnud seni, et peab kohe ülikooli või tööle minema. Me elame nii muutuvas maailmas. Meil on nii palju võimalusi. Disainige endale selline elu, millist te elada tahate. See on võtmeküsimus. Ärge siduge end, vaid tunnetage enne, mis teid ennast õnnelikuks teeb. Kõige olulisem on see, et kui oled midagi ära teinud, siis korraks välja hingata ja tunnetada ja vaadata, kus sa oled ja vaadata, kas sa tunned end seal hästi. Jama on see, kui minna tsüklisse, et lähen tööle, võtan majalaenu ja siis sa pead töötama selle nimel, sest sul ei ole teist varianti Praegu nautige suve ja pange hullu! (Pildil: Ike esitleb oma singlit “Got My Focus on” Rondiraba Jäähallis)

 

Paar viimast küsimust, et millal sa Eestisse tagasi tuled ja kas su süda on hõivatud?

Süda ei ole hõivatud. Ma olen, ma olen… kuidas seda siis öelda (naerab.) Ma olen lahtise südamega mees. Jah, sellega on nii. Tulen tagasi 28. juunil ja minu avalikud kontserdid toimuvad Pärnus. 30. juunil olen Mum kohvikus, 6. juulil olen Hedon Spas. Olen seal üksinda akustiliselt esitamas oma lugusid, mis olen hiljuti kirjutanud. 7. juulil on APTEK live koos kuueliikmelise funkbändiga Rocket ja see tuleb selline päris korralik möllukas – ehitatakse 360 kraadi lava, keset Rüütli tänavat. Ja siis 8. juulil olen Estonia Spas, Nootis. Mulle on Pärnu alati meeldinud, kuid see aasta võtsin asja tõsiselt ette, tekitades esinemisi. Nii ongi, et sõidan siis esinemislaineharjale (naerab). Päris hea sõna eks? 

(Ikevald Rannap. Foto Alina Birjuk)

Ikevaldi tegemistega saab end kursis hoida:

Ikerannap Fb lehel

läbi Ike Rann kodulehe

ikerann.com

Meile tundub aga, et enda sõnul lahtise südamega Ikevaldi süda kuulub hetkel küll Pärnule.

Vaata ka allolevat videot eelmise aasta Pärnu esinemisest koos bänd Rocketiga.

Krista Maldur

Sarnased artiklid