Intervjuu Kaido Pajumaaga: tänapäeval on moes olla õnnelik!

8 kommentaari
Intervjuu Kaido Pajumaaga: tänapäeval on moes olla õnnelik!

Sul on tunne, et tahaksid lennata sisekosmosesse? Nüüd on sul see võimalus! Loe, mida põnevat kirjutab Kaido Pajumaa (raamatu „Jalutuskäigud sisekosmoses” autor) iseenda, armastuse ja elu mõtte otsingutest, miks on vaja õppida nii loomulikku asja, nagu seda on õnnelikuks olemine, mida inimesed tegelikult oma elus otsivad ning miks teha häid asju, mõelda häid mõtteid ja öelda häid asju just siin, nüüd ja praegu. 

Sul on tunne, et tahaksid lennata sisekosmosesse? Nüüd on sul see võimalus! Loe, mida mõtleb Kaido Pajumaa (raamatu „Jalutuskäigud sisekosmoses” autor) iseenda, armastuse ja elu mõtte otsingutest, miks on vaja õppida nii loomulikku asja, nagu seda on õnnelikuks olemine, mida inimesed tegelikult oma elus otsivad ning miks teha häid asju, mõelda häid mõtteid ja öelda häid asju just siin, nüüd ja praegu. 

Sul ilmus hiljuti raamat iseenda, armastuse ja elu mõtte otsimisest. Miks raamat ja miks just nüüd?

Kui päris ausalt vastata, siis ei olnud alguses plaanis üldse seda raamatut välja anda. Läksin selle aasta jaanuaris Bali saarele hoopis ühte teist raamatut kirjutama, kuid lendudel saarele tekkis mõistmine, et mul ei ole mõtet hakata kordama kõike seda, mis on tegelikult eelneva viie aasta jooksul öeldud ja kirjutatud. Nii võtsingi hoopis ette Sisekosmose blogis 2008.2013. aastatel kirjutatud mõtisklused, mida on kokku enam kui viissada. Sorteerisin nende hulgast välja sadakond kõige populaarsemat ja mind ennast kõige enam kõnetanud lugu, millest saigi see raamat. Just selline pealkiri sai põhjusel, et kõik need mõtisklused on kujundlikult olnud jalutuskäigud minu sisemaailmas, mille kaudu olen tegelikult otsinud nende aastate jooksul oma elule mõtet, oma ellu armastust ning lõpuks ka iseennast.

Inimene muutub pidevalt! Kas sa tunned, et kirjutaksid täna näiteks mõne peatüki oma raamatus teistmoodi?

Ei! Mulle meeldib ütlus, et elame kuristiku äärel – järgmist hetke veel ei eksisteeri, küll aga eksisteerivad mälestustena hetked, mida just praegu loome. Seega, kõik sündmused, mis minu elus juhtunud on, on olnud sel hetkel vajalikud selleks, et jõuda täna siia. Ka kõik rasked ning valusad hetked. Ja huvitav on see, et kõige rohkem positiivset vastukaja on leidnud just need mõtisklused, mis on siiralt ja avatult kirjutatud kõige raskematel hetkedel. Eks need siis ole hetked, mil hing meie südames appi karjub.

See raamat on kokku pandud sinu rohketest isiklikest kirjatükkidest, mis on avaldatud sisekosmos.ee lehel. Kui sa peaksid valima ühe peatüki nendest, mis sinu elu kõige enam muutnud või mõjutanud on, siis milline see oleks?

Usun, et kui sa oleks selle küsimuse esitanud viis aastat tagasi, oleksin hakanud sulle rääkima edust, läbikukkumistest ja uuesti jalule tõusmisest. See oli aeg, kui jätkuvalt oma elule edu saavutamise ning raha teenimise kaudu mõtet otsisin. Tänaseks on olukord muutunud. Ma ei tea, kas põhjus on selles, et olen majandusliku stabiilsuse saavutanud või lihtsalt oma arengus uude faasi jõudnud, aga täna inspireerivad mind kõige enam mõtisklused teemal, kuidas mehena jõuda lähemale iseendale. Ja seda mitte niivõrd spirituaalses tähenduses, vaid just hästi inimlikus – kuidas julgeda olla mehena aus oma tunnete ning vajaduste vastu, kuidas julgeda mehena oma tundeid ja vajadusi ka välja öelda/näidata, kuidas julgeda olla see, kes oleme, mitte aga see, kellena meid tahetakse näha jne. Seetõttu valiksingi ehk tänaseks lemmikuks mõne mõtiskluse raamatu keskmisest osast, mis on pühendatud armastusele. Miks mitte näiteks mõtisklus „9 asja, mida iga mees armastusest ja suhetest teadma peaks” või hoopiski luuletus „Marisele”.

Läbi une ma vaatan Sinu silmi,

on tunne nagu armastuse filmis.

Läbi une ma mõtlen Sinu peale,

on tunne, mõtlen millelegi heale.

Ka ärgates mõtlen ma ainult nüüd Sinust,

oled tükikese ära vist võtnud Sa minust,

see tundub nii hea, see tõstab mu taeva,

armastada Sind ei nõua mult vaeva.

Sa oled nii hea, nii armas ja soe,

mitte miski siin maailmas enam ei loe,

kuni enda kõrval ma tunnen nüüd Sind,

Sa oled mu kõikide päevade hind.


Miks inimesed ei ole lihtsalt õnnelikud? Miks on vaja n-ö õppida, kuidas õnnelikuks saada?

Tegelikult ei usu ma enam õnneteooriasse, just nii nagu mõned aastad tagasi lõpetasin uskumise kõikvõimalikesse eduteooriatesse ja miljonäriks saamise mõtteviisidesse. Õnn – mis see üldse on? Räägitakse, et õnn on seisund, mitte tagajärg, ja muu selline ilus roosamanna. Internet on täis seda udu. Kuna kirjutasin ise sel teemal mõned aastad tagasi väga palju, olles ise sügavas masenduses, nimetan kogu seda õnnelikuks saamise õpetust vaimseks populismiks. Tänapäeval on moes olla õnnelik. Just nagu kümme aastat tagasi oli hõivatud olla moes (mäletan, kui Hansapangas töötasin ja päeva jooksul kellegagi kuskil rääkima sattusin, oli kohustuslik vastata küsimusele „Kuidas läheb?”, et jube hõivatud olen, sest vastasel juhul võisid paista luuserina). Täna on umbes sama olukord õnnelikuks olemisega. Kõik räägivad, kui õnnelikud nad kogu aeg on, aga kui kellegagi lähemalt tuttavaks saad, on ikka mingid jamad ja asi õnnest kaugel. Ja see on normaalne! Elus ongi palju jamasid. See ei tähenda, et elu masendav oleks, aga sund kogu aeg õnnelik olla paneb meid eemalduma oma tegelikust minast ja paneb meid oma emotsioone alla suruma.

Tegelikult peaksime lubama endal tunda just seda, mida hetkel tunneme. Näiteks täna on mul väga hea tuju. Aga eile samal ajal oli väga halb tuju – tundsin end üksikuna ja olin väga õnnetu. Miks ma seda eitama peaks? Miks ma ei eita seda, et mul on rohelised silmad või pruunid juuksed? Just nii nagu keha toodab juukse- ja silmapigmenti, toodab see ka ju emotsioone. Kuidas ma saaksin seda eitada – sellega ma eitaks ju oma keha. Miks ma peaksin tundma end vastutavana selle eest, mida keha toodab? See tekitab ju stressi. See ei tähenda muidugi, et peaksin oma tujusid teiste peal välja elama. Aga see on juba hoopis teine teema.

Tegelikult on kogu eelpool kirjeldatud vastus olemas küsimuses endas. Just nimelt, miks me ei oska õnnelikud olla? Kui selline küsimus esitada, viitab juba see tõesele faktile, et paljud ei ole õnnelikud. Buddha rääkis meile juba 2500 aastat tagasi, miks me ei ole õnnelikud. Ei ole sellepärast, et meie psüühika ei suuda leppida sellega, mis meie elus on, vaid soovib kogu aeg midagi muud. Kogu tõde on selles lauses olemas, kuid mida sellega peale hakata? Kui sa mõistad, et sa oled õnnetu sellepärast, et sa ei taha leppida sellega, et oled 32-aastane, aga sul pole veel kaaslast ja ühtegi last, kuigi sa planeerisid 20-aastaselt midagi muud, siis mis kasu sulle on teadmisest, et sa oled õnnetu, sest sa tahaksid midagi muud? Muidugi sa tahad midagi muud, sa oled ju inimene! Kindlasti on lohutav lugeda kellegi vaimse populisti kirjutist sellest, kuidas peaksid siis nautima üksindust ja iseennast, aga kuivõrd see tegelikult sind aitab? Kas see aitab sul siis õnnelik olla? Ei aita! Tõenäoliselt ei õnnestu sul sellises olukorras ka parimal juhul õnnelik olla (või kui, siis ainult mõneks hetkeks). Mida siis teha? Pigem püüa leida meelerahu. Ära peida oma kurbust „olen õnnelik” maski taha, vaid õpi oma kurbi emotsioone tundma ja märka, kuidas sinus on midagi sügavamat kui kurbus. Ühel päeval oled kurvem, teisel rõõmsameelsem, aga on miski sinu sees, mis seda kõike registreerib, vaatab. Sügaval sisimas oled sa midagi muud kui kurbus või rõõm – otsi sellega kontakti. Kui selle leiad, lõppevad ka õnneotsingud. Tegelikult lõppevad siis kõik otsingud, sest sa oled lõpuks avastanud oma tegeliku sügavama olemuse, milleks on rahu ise.

Mis teemad sind täna kõige rohkem köidavad, millega veel tegeled?

Mind on eneseotsingute kõrval alati köitnud ettevõtlus, mistõttu käivitame hetkel ühte startupi (kui hästi läheb, kohtume kevadel teleka kaudu Ajujahi konkursil). Enamus igapäevasest ajast kulub aga juhtimis- ja meeskonnakoolituste peale, kus töötan loosungi „Armasta oma tööd” all. Kuna me veedame ligikaudu 75% oma ärkveloleku ajast töö juures, siis soovib iga inimene selle aja veeta hästi ning viljakalt. Kahjuks aga ei õnnestu see alati, sest nii inimesed ise kui ka nende juhid arvavad ekslikult, et inimeste ainukeseks motivaatoriks on palk. Loomulikult on palk väga oluline ja üks hea ettevõte maksab alati turu keskmisest kõrgemat palka, kuid ainult palgast ikkagi ei piisa. Inimesed ootavad oma töölt midagi veel – nad soovivad juhi tähelepanu ja tunnustust, nad soovivad end teostada, midagi saavutada, edasi areneda, vabadust ja iseseisvust jne. Põhjusi on palju, miks inimesed töötavad just selles firmas, kus nad töötavad. Aitan inimestel kõik need lisamotivaatorid enda jaoks „lauale” tuua. Juhtidele õpetan aga, kuidas lisaks väärikale palgale oma töötajaid tööl õnnelikuks muuta – kuidas tunnustada, kuidas nende jaoks olemas olla, nendele piisavalt tagasisidet anda, kaasata muud mitterahalised motivaatorid. See on põnev töö. Ma ise väga naudin seda, mida teen.

Tänu sinu loodud veebilehele sisekosmos.ee oled sa kokku puutunud väga paljude inimestega, kes on mingil eluetapil õnnetud. Oskad sa öelda, kui paljud neist otsijatest leiavad selle, mida nad otsivad?

Nüüd, peale raamatu ilmumist, olen üllatusega tõesti avastanud, kui paljusid Sisekosmos tegelikult puudutanud on. Näiteks võttis üks naisterahvas pühenduse oma sõbrannale kingitavasse raamatusse, kuna sõbranna oli paar aastat tagasi vähiga võitlemas ning oli sel ajal Sisekosmosest palju inspiratsiooni saanud. Samuti on mulle kirjutanud tõesti kümned inimesed, kuidas nende elu tänu Sisekosmosele muutunud on. See on ülev tunne, sest tegelikult ma ju lihtsalt kirjutasin oma mõtteid ja jagasin oma valu. Ma ei saa võtta paguneid selle eest endale. Kõik on läinud nii, nagu see on minema pidanud.

Mida inimesed otsivad? Tegelikult otsivad kõik meelerahu. Mitte õnne, vaid meelerahu. Kui sa saad midagi, millest sa kaua unistanud oled, siis ei tunne me end hästi mitte seetõttu, et me saime selle asja, vaid me saame hetkeks leevendust igatsusest, mida selle asja suhtes kogu aeg tundsime. Me olime seda asja nii kaua oma ellu igatsenud, et see igatsus on meid lihtsalt ära kurnanud. Ja nüüd, kui see asi meie ellu ilmub – olgu selleks siis igatsetud armastus või hea töökoht või palju raha, saab meie psüühika korraks puhkust, mis toobki meie näole naeratuse. Meie nimetame seda siis õnneks. Jama on aga selles, et see juhtub ainult korraks. Juba üsna pea avastab psüühika, et midagi on ikka puudu või midagi on selle leitu juures valesti … Ja kogu pull hakkab otsast peale. Me jälle igatseme ja oleme rahulolematud ja õnnetud.

Milline näeb välja Kaido päev? Kui palju sa tegeled igapäevaselt iseenda vaimse arendamise ja vormishoidmisega ning milles see seisneb?

Minu päevad on väga ühesugused, ainult sündmused nendes vahelduvad. Ärkan, teen natukene joogat, mediteerin ja siis lähen töölainele. Õnneks tähendab töölaine minu puhul aga millegi kirjutamist, raamatute lugemist, e-kirjadele vastamist, Facebookis asjade ajamist ja 2-3 korda nädalas inimestele midagi rääkimist. Kui kõige selle eest sulle veel korralikku raha makstakse, võib ju öelda küll, et pole nagu elul häda midagi. Võiks isegi öelda, et on piisavalt põhjust õnnelik olla! 

Mulle meeldib kujundlikult oma elu kujutada vaaterattana (nt London Eye), mille kõrval me seisame näoga „korvide” suunas. Ühe korvi võib tinglikult nimetada üheks päevaks, üheks kuuks või üheks aastaks või hoopiski üheks tunniks. Ükskõik kui pika hetke me korvile anname, iseloomustab seda hetke alati üks asi – see on ajutine. Päev algab ja päev lõpeb. Aasta algab ja aasta lõpeb. Tund algab ja tund lõpeb. See on meie elu paratamatus, et kõigel on algus ning lõpp. Kannatused elus tekivad aga sellest, et me ei taha sellega leppida – me tahaksime, et asjad kestaksid nii kaua, nagu meie seda soovime, mitte aga nii kaua, nagu need on kestma määratud. Tulles tagasi vaateratta juurde, paistaks see välja nii, et seisad seal kõrval ja näed, kuidas näiteks korv nr 13 hakkab „alt” paistma, jõub meie ette ja pakub meile midagi ilusat (nt istub seal üks ilus mees, kes meile meeldib), kuid hakkab siis meie juurest „üles” ära liikuma. Kuna seal istuv mees meile aga nii väga meeldis, ei tahaks me korvil minna lasta – me paneme käed külge ja hoiame seda „tagasi”. Kahjuks on vaateratta mootor aga kätest tugevam, mistõttu venitab see alguses natuke, aga kui me ikka lahti ei lase, saame lõpuks päris haiget. Just selline elu ongi. Kõigel on siin oma aeg. Mõnikord võib see mees olla paljudes korvides – ta on päevast päeva, aastast aastasse ning dekaadist dekaadi. See on väga hea ja võid selle eest tänulik olla. Kuid võib ka juhtuda, et ta tulebki ainult mõneks kuuks või aastaks. Sul peab olema sisemist tarkust ka seda aktsepteerida, mitte üritada „korvi” kinni hoida, sellesse klammerduda. Sa saad lihtsalt haiget, sest paratamatult on asjad meie elus ajutised.

Just sellised minu päevad välja näevad. Püüan võtta igat päeva sellisena, nagu see minu ette „sõidab”. Kui see pakub naeru, siis naeran. Kui see pakub nuttu, siis nutan. Kuna tean, et kõik on muutumises, siis tean, et ka kõige südantlõhestavamale nutule järgneb juba üsna pea jälle naer.

Millesse sa usud ja millesse mitte?

Usun sellesse, et maailm toimib hoopis teistmoodi kui me arvame või meile õpetatakse. Usun, et väga palju ei ole meie kontrolli all, millele on sügavamale sisemaailma sukeldudes lihtne ka kinnitust leida. Just seepärast ka eelmises punktis niimoodi vastasin. Usun karmasse – kõige kindlam viis omale hea elu luua on olla lihtsalt hea inimene. Meie vahetu kontrolli all on ainult kolm asja – mida mõtleme, mida ütleme ja mida teeme. Kõik muu on meie kontrolli alt väljas. Me võime arvata ja loota, et kui teeme nii või naa, siis kujundame omale parema tuleviku jne. Kui aga praktiliselt ajas tagasi vaatame, näeme, et see ei tööta – me anname ju igal ajahetkel endast parima, aga ikkagi lähevad asjad nihu. No kuidas me saaksime end siis tagantjärele süüdistada, kui andsime endast sel hetkel parima? Sama kehtib ka praeguse kohta. Võid mürki võtta, et tegutsedes täna oma parima äranägemise kohaselt, vaatad kolme aasta pärast tagasi ja heidad endale mõningaid asju ette. No aga kui sa seda juba tead, siis käitu täna nii, et sa ei heidaks endale ette. Kuid sa ei saa seda teha! Sa oled lõksus, elus endas. Ja see ongi elu paradoks. Seetõttu on lihtsam teha lihtsalt häid tegusid, mõelda häid mõtteid ja öelda häid asju ning loota, et su halb karma saab võimalikult kiiresti „pestud” ning võid lõpuks head elu nautida. Missugune see hea elu on? Kes seda teab, aga olen kindel, et see meeldib sulle.

Mis on sinu viimase aja kõige lahedam avastus iseenda, teiste ja/või universumi kohta?

See kõlab kindlasti üsna jaburalt ja absurdsena, aga vastan sellele siiski isiklikust kogemusest lähtuvalt – meie mina kõige sügavamal tasandil ei ole mitte midagi enamat kui ruum asjade vahel, teadvelolek ja kohalolu. See oledki sina, ja mina. Kõik muu on suure ja lõputu kosmilise mängu näitelava.

Mis on kõige parem raamat, mida soovitad kõikidel enese- ja õnneotsijatel lugeda?

Õnneotsijatele soovitan eriti Eckhart Tolle raamatut „Uus maailm”. See ei tee neid eriti õnnelikuks, aga võimaldab vähemalt illusioonist välja tulla. Eneseotsijal peaks see aga kindlasti kapsaks loetud olema.

Milline raamat sind läbi elu kõige rohkem mõjutanud on?

Viimastel aastatel on selleks olnud Nisargadatta Maharaj „The Ultimate Medicine”.

 

Usutles Marge Tava

NB! Kaido Pajumaa uus raamat ” Jalutuskäigud sisekosmoses” on müügil kõikides hästi varustatud raamatupoodides.