KAUNIS EESTLANNA LEILA: psüühiline trauma kooliajast viis mind ilukirurgiani

Inimesi, kes otsustavad ilukirurgia kasuks, on palju, kuid kui tihti või kas üldse me mõtleme sellele, mis põhjusel keegi selle tee on valinud?
Leila on 26-aastane kaunis avameelne naine, kes on sündinud ja kasvanud Eestis, kuid leidnud uue parema elu ja armastuse hoopis Austraaliast. Rääkisime Leilaga (pildil) sellest, miks ja kuidas on ta oma välimust muutnud. Kaunitar annab mõtteainet kõigile, kes tema valikuid maha teevad.

Kes Sa oled ja millega igapäevaselt tegeled?
Olen 26-aastane, tähtkujult Jäär. Juba nooremana hakkasin ma palju reisima nii Euroopas kui Kagu-Aasias ning praeguseks elan koos oma elukaaslase Joshua ja koera Lillyga Austraalia idarannikul Central Coastil. Kaheksa aastat reisimist on mulle andnud võimaluse tutvuda erinevate kultuuridega ja kohata sadu inspireerivaid inimesi, tänu millele olen loonud omale elu, mis ei sõltu kuidagi teiste inimeste ootustest minu suhtes.
Kui igapäevaelust rääkida, siis Central Coastil saan ma iga päev veeta oma koeraga aega rannas ujudes ja lihtsalt lõõgastudes. Lisaks pean ma reisipäevikut ja ühel päeval kavatsen ma kindlasti oma seiklused ka raamatukaante vahele panna.

Millised ilukirurgiaprotseduurid oled läbinud?
Olen kasutanud botuliinisüste ehk botox'it oma otsaesisel kaks korda, saanud täitesüste huultele kuus korda ning lasknud suurendada oma rindu.

Millal tekkis esmane soov endaga midagi ette võtta?
Olin veidi üle 20, kui esmalt ilukirurgiale mõtlema hakkasin. See oli aga vaid mõte, sest ma ei tahtnud kiirustada ega teha midagi, mida hiljem kahetsen.

Millal ja kuidas tuli otsus idee teoks teha?
Esimene protseduur, mille läbisin, oli huulte täitmine. See oli vaid veidi aega pärast esmase idee tekkimist, kuid kuna olin uudishimulik ja teadsin, et tulemus pole püsiv, mõtlesin idee teoks teha. Olin õnneks väga rahul ja jätkasin täitesüstidega.
Rindade suurendamist kaalusin ma aga pikemalt ja tõsisemalt. Pärast viit aastat ilukirurgide külastamist Euroopas, Aasias ja Austraalias ning rääkimist naistega, kes samu protseduure juba proovinud olid, otsustasin ühe Austraalia kirurgi kasuks.
Peale hea kirurgi leidmise oli veel mitmeid tegureid, mis mu positiivse otsuse langetamisele kaasa aitasid. Esiteks olin ma rahaliselt positsioonil, kus mul oli võimalus töölt mõneks ajaks lahkuda ja asi ära teha. Rinnaoperatsioon ei ole miski, mille järel koheselt igapäevatoimetustesse sukelduda - see nõuab mitmeid nädalaid puhkust.
Teiseks olid mu kõrval toetav partner ja sõbrad, kel oli võimalus mulle nii füüsiliselt kui ka vaimselt toeks olla, sest mul oli abi vaja 24 tundi ööpäevas. Esimesel nädalal ei saanud ma peaaegu millegagi ise hakkama. Hästi kulgevaks paranemisprotsessiks vajad sa kedagi, kes sind toidaks, peseks ja riietaks. Kuna käte liigutamine on piiratud, on isegi tualetiskäik üksi võimatu, seega sinu lähedased peavad olema kõigeks valmis. 

Rinnaoperatsiooni kasuks otsustasin ma kahel põhjusel. Esiteks oli see korrigeeriv protseduur - minu vasak rind oli paremast suurem ja parem veidi vajunud. Ma soovisin, et nad oleksid identsed ja tasakaalus. Teiseks oli mul väga palju valikuid, mille seast valida, ning see andis mulle enesekindlust. Kirurg lasi mul enne operatsiooni tutvuda mitmete erinevate suurustega ja tegi kindlaks, millised rinnad oleksid minu kehale sobilikud. Minu ideaaliks olid võrdlemisi volüümikad rinnad, mille kasuks ma ka otsustasin."

Miks ikkagi oled ilukirurgia kasuks otsustanud?
Olen alati oma teatud kehaosade suhtes olnud väga ebakindel ning peale pikki sessioone psühholoogiga jõudsime järeldusele, et minu idee ilust võib olla mõjutatud sellest, kuidas mind koolis mõnitati.

(PS!  Leila kirjutas hiljuti oma Facebooki seinale tema ilukirurgia protseduuridest negatiivselt meelestatud tuttavatele postituse, milles "tänas" kooliaegseid tuttavaid, kes on tema hinge sügavad armid jätnud ning kelle tekitatud kompleksid Leila ja tema psühholoogi sõnul temas mõtte ilukirurgiast ehk idanema panidki.)

Kuidas on sinu valikutesse suhtunud sinu perekond, sõbrad ja tuttavad?
Minu vanemad ja õde on alati olnud väga toetavad, kuid nad soovivad alati teada, miks ma midagi teen, sest püüavad mind paremini mõista. Sõpradelt ja tuttavatelt olen saanud aga seinast seina tagasisidet. Olen sotsiaalmeedia kaudu saanud palju kriitikat. Mind häirib aga see, et mitte keegi ei ole julgenud minult protseduuride kohta otse küsida.
Sõbrad, kellega olen sellest rääkinud, aktsepteerivad mu otsuseid ning isegi kui neile tegelikult idee ilukirurgiast ei meeldi, on nad mind toetanud. Olen andnud ka nõu sõpradele, kes samuti mõne protseduuri on otsustanud läbida.

Kas oled oma välimusega rahul?
Olen! Armastan oma rindu ja ma ei saakski rohkem rahul olla. Lisaks uuele välimusele olen saanud välja vahetada ka kogu oma garderoobi, mis on eriti lahe. Samuti armastan ma oma huuli peale täitesüste. Botox on justkui minu "teema". Ehk peaksin järgmiseks juubeliks tüdrukutele lausa botox'i-teemalise sünnipäevapeo korraldama!?

Mis on sinus peale iluoperatsioone muutunud just vaimselt?
Suurimaks muutuseks on kindlasti minu kasvanud enesekindlus. Tunnen end hästi ja olen selja taha jätnud mälestused kooliajast, mil mind välimuse pärast mõnitati. Olen otsustanud õnneliku, minevikuvarjudeta elu kasuks ning kavatsen isegi vahetada ametit ja hakata pere looma. Olen muutunud rahulikumaks ja tunnen end hästi ka alasti. Varem oli minu jaoks raske isegi seksi ajal palja ülakehaga olla, sest arvasin, et mu rinnad ei ole piisavalt ilusad ja tundsin nende pärast häbi.

Kellel soovitad sama teed minna ja iluoperatsioon läbida?
On nii palju põhjuseid, miks keegi võiks tahta iluoperatsioonile minna. Kellele ma seda kindlasti ei soovitaks, on teismelised ja väga noored täiskasvanud, kelle keha on alles kasvueas ja kes ei ole kõike veel piisavalt põhjalikult läbi mõelnud. Mina kaalusin asja viis aastat, enne kui püsiva operatsiooni kasuks otsustasin.
Mõni soovib eemaldada mingit ohutut nahaviga, mehed võivad soovida juustesiirdamist ning on neid, kes soovivad lihtsalt korrigeerivat protseduuri. Kui tunned, et operatsioon annaks sulle enesekindlust ja -usku, võiksid vähemalt oma võimalusi uurida. Kindlasti ei tohiks aga pea ees tundmatusse vette hüpata. Tee kõvasti eeltööd ja räägi inimestega, kes on sama tee juba läbinud. Vii asjaga kurssi oma lähedased, kes sulle vajadusel toeks saaksid olla.
Olulisim on, et operatsiooni kasuks ei oleks otsustatud kellelegi teisele mulje avaldamise eesmärgil. Selline otsus peab tulema sinu enda sisetundest.

Mida ütled inimestele, kes Sinu valikuid ei aktsepteeri?
Sa ei pruugi alati inimese valikutega nõus olla, kuid peaksid püüdma ning mõistma teise inimese otsuseid ja selle tagamaid. Ma ei leia, miks keegi peaks ründama teist inimest teadmata viimase tegude sügavamaid põhjuseid ja üritamata vaadata asja teise vaatenurgast. Iga inimese idee ilust on erinev ja kedagi ei tohiks tema otsuste pärast maha teha.
Tänu mu Facebooki postitusele võttis minuga ühendust mitu kooliaegset tuttavat, kes tunnistasid oma kahetsust ning palusid vabandust oma sõnade ja käitumise pärast. Ma tänasin neid ja andsin neile andeks.

Selline oli Leila lugu. Loodame, et see paneb Sind mõtlema sellele, kuidas ühe jaoks tähtsusetud, emotsiooni ajel välja öeldud sõnad võivad teist saata kogu elu. Tänaseks on Leila oma eluga rahul ja tema enesekindlust ei kõiguta enam kellegi arvamus. Meie soovime talle omalt poolt palju edu edaspidiseks ja loodame, et ka meie lugejad on saanud iluoperatsioonide telgitaguste kohta rohkem selgust.

Helen Marts