LIISI EESMAA – naine, kes saab surakat avakosmosest! Lisatud galerii!

„Vanemad on andnud kaasa jonni oma asja ajada ja ma olen selles suurepärane,” ütleb moekunstnik Liisi Eesmaa. Kui Liisit vaadata, siis tundub, et tegemist on moekuningannaga, kelle koheva juuksepahmaka all on peidus väikesed antennid, millega aeg-ajalt avakosmosest surakat võtta ja asjad võluväel liisieesmalikuks muuta.

„Ma olen loodusest ja päikesest sõltuvuses. Mingi ürgsus on minus pead tõstnud,” ütleb Liisi pildistamiskohta Botaanikaaeda saabudes. „Täna on minu puhkepäev ja ma saan nii lähemale sellele igatsetud soojale.” Puhkepäev tähendab seekord Liisi mõistes seda, et ta saab veeta aega troopilises Botaanikaaias ja teha stilistikat – seekord oma kõige nõudlikumale kliendile – iseendale. Läksime!

30 inimest apokalüptilisse kostüümi – pole probleemi!

Sobivat kuupäeva Liisiga kohtumiseks pole olnud sugugi kerge leida ja see polegi mõni ime, kui lepid kokku aega supernaisega. Lisaks sellele, et teame Liisit kui äratuntava käekirjaga moedisainerit ja stilisti, on temas peidus veel ka vintage-salongi Sireen pidaja, kostüümikunstnik ja nüüd ka külaline meie kõigi kodudes – tippmodelli saatejuhi rollis. „Variatsiooni ja põnevust jätkub,” ütleb Liisi, kinnitades, et naudib oma kiiret elu täiel rinnal ja seab omale nimme töiseid „lõkse”, nagu ta ise neid nimetab, et mitte laisaks muutuda. „Tempo hoiab mind vormis ja võimatud projektid, et ülehomseks on vaja kolmkümmend inimest apokalüptilistesse kostüümidesse riietada, pakuvad mulle väljakutset,” ütleb naine. „Ma töötan koos loominguliste inimestega, kellega saab alati palju nalja ning mul on võimalus suhelda väga kirju seltskonnaga,” ütleb Liisi.

Kosmoseprintsess Liisi Eesmaa – just sellise tiitliga kirjeldati meie loo kangelannat ligi tosin aastat tagasi. Täna seostab Liisi oma loomingut terve maailmaruumiga. Vähemalt inspiratsiooni pakub see kauge koht senini. „Minu looming on muutunud oluliselt küpsemaks. Kadunud on retroulmekatele omane teatraalsus, mida ma vanasti nii hirmsasti fännasin.” Tänaseks on sõnadepalett, millega tema loomingut kirjeldada, palju mitmekülgsem: graafiline- puhtajooneline-hüpnootiline-sümmeetriline-kosmiline-troopiline. „Ma arvan, et minu materjalitundlikkus on muutunud, sest olen pidevas arengus. Sünteetilised materjalid ja kanged vormid paelusid mind loometee alguses,” ütleb Liisi ja rõhutab, et praegu tegeleb ta pigem kvaliteediga nii teostuse kui ka materjali mõttes. „Olen avastanud, et ka loodus on puhas kosmos oma fraktalite ja materjalide poolest.”

Seda, et Liisi on töökas, kinnitab ka tema elukaaslane Madis Ligema. „Kui on tulemas kollektsioon või parasjagu käimas olulised tellimustööd, võib ta töötada nädalaid, laskmata end häirida olmest ja argisest. Stuudio terav kapinurk, mille vastu Liisi öö jooksul korduvalt jala ära lõi, on hommikuks patjadega vooderdatud.”

Nii võibki tunduda, et Liisi peale loomingu midagi muud teha ei jõuagi, aga asi pole sugugi nii traagiline, sest töö ei ole tema jaoks mitte tüütu kohustus, vaid kirg, mida kogu aeg kaasas kanda. „See on pidev flirt fantaasiamaailmaga ja see on suur osa minust, mida ma välja lülitada ei oska,” ütleb Liisi ja lisab, et vabakutselisena on tal õnn valida omale ise sobivat graafikut. „Mis saaks olla veel mõnusam, kui olla ise enda karm boss ning otsustada seda, kas järgmisel nädalal teen tööd või rullin kodus niisama.”

„Nagu näitleja või režissöör otsib pidevalt materjali oma uue karakteri või filmi jaoks, nii ka mina püüan tahtmatult uusi ideid kinni,” ütleb Liisi. „Unetud ööd ja kiired ajad tekitavad adrenaliini ning toovad võidurõõmu, kui olen järjekordse tulekahju kustutanud.”

Kiire põgenemine linnast

Kuid Liisi võtab ka aja maha. „Ta naudib pikki hommikuid, kui saab magada kella kaheni ja siis hommikumantlis ülejäänud päeva kassiga mängida. Liisi armastab reisimist ja väljasõite,” ütleb Madis.

Kõige parem puhkus tööst on spontaanne väljasõit ehk kiire põgenemine linnast. Nii korraldab seltskond wesandersonlikke (Vaata Wes Andersoni filme „Moonrise Kingdom”, „Fantastic Mr Fox” – toim) väljasõite loodusesse. „Nagu kari lapsi, kes lähevad esimest korda metsa seiklema ning maailma avastama, silmad täis uudishimu ja elevust.” See on aeg, mil mugavus jääb maha ja ei peatuta peenetes hotellides. Vana Volvo ehk Rootsi tellis, nagu Liisi seda kutsub, topitakse telkimistavaari täis ning minnakse nelja tuule suunas seiklema. „Oma sõpradega, keda hellitavalt kärgpereks kutsun, võiksin vabalt ümbermaailmareisile minna,” ütleb naine.

Tõepoolest, rohkem liisieesmaalikku puhkuseplaani poleks osanud oodatagi. „Mäletan, et kui ma temaga kohtusin, siis tundus telgis magamine talle üsna vastumeelne,” meenutab Madis. „Nüüdseks on Liisist saanud esipioneer, kes võib nädalaid metsade vahel seigelda.”

Reisida on vaja selleks, et vaim erksana hoida ja pead tuulutada. Just sel põhjusel saab tema kohver kolm korda aastas pakitud ja lennukile astutud. „Portugal, Itaalia ja Hispaania on kohad, mis sobivad minu vereringega väga hästi,” ütleb Liisi.

Mis aga naist Eestis kinni hoiab? Otse loomulikult inimesed. „Sellist kärgperet ja andekaid inimesi ei ole mitte kusagil mujal maailmas,” ütleb ta. „Ja ma usun, et ka Eestis on võimalik täiesti suurepäraseid asju teha. See, et me oleme nii väike riik, teeb meid eksootiliseks ja eriliseks.” Juba praegugi, tuisukuu viimastel päevadel, unistab Liisi puhkusest, sest just veebruar on paljudele disaineritele ja sealhulgas ka Liisile hüpertoimekas kuu, mil riigi iseseisvuspeol sammuvad nende loomingus mitmed tähtsad daamid.

„Kohe hakkan lõõgastuma ja lõbutsema,” ütleb Liisi positiivselt, viidates kiire aja lõpule. „Ega see Botaanikaaias pildistamine ei olnud juhuslik, vaid ikka kaval plaan ja ettevalmistus suveks,” ütleb naine lõbusalt. Liisi ise peabki end kevade lapseks. „Armastan heledaid öid ning pikki valgusküllaseid päevi. Üks minu lemmikperioode on suvine pööripäev, sest siis on mul kõige rohkem energiat. Ka ümberringi on inimesed sel ajal palju avatumad ning rõõmsamad.” Hetkel igatsebki Liisi enim aega, mil päike paistab rohkem kui kord kuus.

Universumi usku

Samasuguse uudishimu ja kirega, kui Liisi suhtub ellu, suhtub ta ka armastusse, mis on üks tähtsamaid elusolemise tundeid siin maailmas. „Armastus on meeletu helendamise, kiirgamise, jagamise ja hoolimise tunne. Ümberringi muutub terve maailm paremaks ja sa ise oled ka parem inimene,” ütleb Liisi. Milline on aga armunud Liisi Eesmaa? „Natukene hull,” kõlab vastus.

Oma elukaaslase Madisega on Liisi koos olnud juba viis aastat. „Hindan tema spontaansust, vabadust ja kirge elu vastu. Ja tal on mulle alati kõige paremad üllatused varuks.”

„Minu religiooniks on living la vida loca. Olen universumi usku, what goes around, comes around. Ja usun ka vaistu. Mul endal on selline kunksmooritütre vaist, kõhutunne ei valeta mitte kunagi,” ütleb ta ja lisab, et oluline on enda ees ausaks jääda ja selle tunde järgi toimetada.

Bumerangiefekti uskuv Liisi unistabki hetkel sellest, et sõjad saaksid lõpuks ometi läbi. „Ja et keegi taastaks minu usu sellesse, et Eestis on sõna ja valikuvabadus. Tsiteerides Lennart Merit: „Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis!”.”

Ja Liisi ei nukrutse. Viiekümne aasta pärast lubab ta olla hästi tegus ja kortsus kui rosin. „Sest ma olen nii palju naernud oma elu jooksul. Ja ma ei kahtle selles hetkeksi!”

Tekst: Triin Tisler

Fotod: Maiken Staak

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar kevad 2015