Maria: Idabloki naised ja tundmatud kuulsused

Juhtusin täna lugema teie kommentaare minu eelmisele loole ja sain aru, et sel korral peaksin kirjutama ka nendest asjadest, mis pole siin Marbellas nii lahedad ja kadestamisväärsed. Eks kõiges valitseb tasakaal ja ainult head ei leia kuskilt. Näiteks pole alati lahe olla eestlane, eriti veel siis, kui sul pole kuigi palju raha. Lisaks on ka veel ju asju, mis ei sõltu kuidagi sinust - nagu näiteks ilm. Isegi see võib siin mõnikord vimka sisse visata.

„Sellist koledat maid pole ammu Costa del Solis nähtud,“ räägivad kõik kohalikud. Täna oli täitsa pilvine ilm ja üldse on viimasel nädalal palju pilvi ja vihma olnud. See muidugi mind ei heiduta, sest suvi on alles ees ja tegelikult on siinsed pilved hoopis teistsugused. Siin on üks mägi, La Concha, mis hoiab vihma kinni ja seetõttu on siin ikka palju rohkem päikest kui mujal Hispaania lõunarannikul. Pilv tuleb ja kui vaja, siis ka sajab natuke ning kaob siis ära. Ei ole sellist kogu-päev-on-pilves ilma nagu Eestis. Pealegi õhk on kogu aeg soe, isegi praegu, kui kell näitab peaaegu südaööd ja ma istun õhukese kleidiga meie terrassil ning kirjutan seda juttu.
 
Muide, möödunud reedel leidis aset minu esimene Hispaania pidu, mis algas õhtusöögist  ja lõppes ööklubipeoga. Läksime mu korterikaaslase Mariaga ja tema kahe sõbraga õhtusöögile Puerto Banusi sadamasse, mis on selle piirkonna kõige luksuslikum jahisadam. Kuigi kohalikud ütlevad, et hooaeg pole alanud ja kõik ilusad katamaraanid, kaatrid ja jahid on alles siiapoole teel, siis minu pani see vaatepilt küll õhku ahmima. Ja need autod, mis sadamas sõidavad. Sellist luksusautode paraadi ei ole ma kunagi elus näinud. Ma pole kuigi suur autoekspert, aga üks minu uus tuttav, kellega jalutamas käisin, tutvustas mulle nende autode hindu ja unikaalseid omadusi. Mulle ei mahu pähe, kui palju peab olema inimesel raha, et osta endale 7 miljonit krooni maksev auto. Ja tavaliselt on sellistel neid autosid mitu.

Puerto Banusi sadam on selline armas romantiline koht, mille ääres kõndides jäävad ühele poole kaunid veesõidukid, ja teisele poole luksuslikud restoranid. Õigem oleks vist öelda, et kallid restoranid, sest mingit glamuuri ja luksuslikkust neist küll ei õhku - osadel on linikute asemel vakstust katted - just nagu minu vanaema juures. Aga söök on väga hea. Ka mul õnnestus ühes sellistest restoranidest süüa ja isegi omanikuga tuttavaks saada. See kuulus mingisugusele Sitsiilia maffiabossi pojale, kelle nime ma igaks juhuks ei nimeta. Nii nagu ka teistes sadama restoranides olid sealgi hinnad väga kõrged. Õnneks sel õhtul ma ise maksma ei pidanud, muidu oleks mu peoeelarve kuupalga suurune tulnud. Kuigi menüüs oli täiesti tavaline itaalia söök - pitsad, pastad, kuulus itaalia tiramisu, siis maksis näiteks tavaline tomati-mozarella salat seal 250 eesti krooni. Oli küll tavaline tomat ja tavaline mozarella juust, aga maitses kuidagi nii hästi, et oli kokkuvõttes igati oma hinda väärt.

Esialgu oli imelik käia kell 22.00 õhtusöögil, kuid nüüd olen juba sellega harjunud. Ja kuidas ma jõuakski varem, kui tulen alles kell pool kaheksa töölt. Sel õhtul lõpetasime oma õhtusöögi kell pool üks, siis tegime veel sadama ühes kohakeses ( vist oli News Cafe) paar drinki ja märkamatult oligi kell kaks saanud ning käes oli aeg ööklubisse minna. Mind viidi piirkonna populaarseimasse ööklubisse, mille nimeks on Olivia Valere, kus võib alati kedagi kuulsat näha.

Kohale jõudes selgus, et oleme ikkagi liiga vara saabunud ja inimesed tulevad sinna klubisse alles kolme paiku. Aga kuhu sul ikka öösel kell pool kolm kiiret on, nii et võtsime rahulikult kohad sisse ja vaatasime, kuidas inimesi aina juurde voolas. Vaatamata varajasele ajale oli majaesine täis juba luksusautosid, mille hulgast tuvastasin ka ühe eesti numbritega imemasina. Selles osas on mul veel kõvasti kodutööd vaja teha, et hetkega pihta saada, kas tegu on Bentley või Rolls Royce´iga.

See uhke klubi ei olnud tegelikult seest sugugi nii ilus ja luksuslik, kui ma lootsin. Küll aga oli see väga suur ja kalliste hindadega ööklubi, sest üks peenikeses morsiklaasis rumm koolaga ei peaks ju maksma ligi 200 krooni. Aga see rahvamass, need imeilusad inimesed ja pillav elustiil pani mind tajuma iseenda väiksust ja ebaolulisust selles suures klubis ja kogu maailmas. Kui Tallinnas kuskile välja lähed, siis kõik teavad kõiki või vähemalt teavad kedagi, kes neid teab. Siin aga on nii palju inimesi, igaühel on oma lugu, igaüks tuleb kuskilt täiesti erinevast maailma otsast ning selleks, et siin pidutseda, peab ta suure tõenäosusega olema Keegi. Vähemalt keskmiselt edukam, kui mitte enamat. "Näed, see tõmmu mees seal," näitab Maria VIP-alas naistele shampanjat valavale pikale tumeda peaga mehele. "Tema perele kuulub Tsiilis kuulus Caliterra viinamarjakasvatus ja veinitootmine." Maria jätkas elavalt inimeste tutvustamist, üks kuulsam ja rikkam kui teine, kuid mulle olid need näod kõik võõrad. "Näed, see kompu seal mängib Malaga FC-s," jätkab Maria, kes tunneb sealt meeskonnast ühte teist Fernando nimelist jalgpallurit, kes talle aeg-ajalt sõnumeid saadab. "See jalgpallur ei tohiks siin klubis küll täna olla, sest nende meeskonnal ei lähe üldse hästi, nad võivad liigast välja kukkuda ja neil on praegu väga olulised mängud," jutustab ta edasi ja teab väita, et Malaga jalgpallimeeskonnas ei ole lubatud hooaja sees ööklubides pidutsemas käia. Maria muudkui patrab ja mina jälle samal ajal mõtlen, et huvitav, kas ma peaksin seda infot kuidagi tööalaselt ära kasutama ja selle jalgpalluriga rääkima minema. Võib olla saaksin ma siit põrutava esikaane uudise. Saadan oma ülemusele SMSi ja ootan vastust, et kuidas ja kas ma peaksin tegutsema. Sest pildistada klubis ei ole lubatud ja ainus, mis ma saaks, oleks ehk kommentaar sellelt staarilt. Aga ülemus ei vasta, ja pole ka midagi imestada, sest kell hakkab hommikul viiele lähenema. Nii jäi mul see uudis tegemata ja sellest on äärmiselt kahju. Järgmisel päeval rääkisin sellest ka ülemusele, kes ütles, et see oleks tõesti hea uudis olnud, aga kuna pilti ega kommentaari ei ole, siis ei saa päris selja taga uudist selle kohta kokku kirjutada. No eks olen järgmisel korral targem ja katsun meeles pidada, et kuigi ma ei pea ööklubis tööd tegemas käima, siis pean kogu aeg silmad ja kõrvad lahti hoidma - see kuulub minu tööülesannete hulka.

Kui üldiselt räägitakse eestlastest siin ainult head, sest oleme kohusetundlikud töötajad ja kiired õppijad, siis Olivia Valeres sain ka oma esimese negatiivse kogemuse, mis seostus minu päritoluga. Juhtusin rääkima ühe tumedamat verd mehega (marokolasi ja teisi araablasi on siin tõesti palju), kes uuris, kust ma tulen ja seejärel pikemalt mõtlemata mu hinda küsis. Esimese hetkega ei saanud ma aru, millest on jutt ja viskasin nalja: „I am priceless“. Kui aga härra peale teistkordset küsimist enam minu vastu huvi üles ei näidanud, siis sain aru, et ta pidas mind tõesti ida-euroopa prostituudiks. Ta oli väga üllatunud, kui ütlesin, et teen siin hoopis ajakirjaniku tööd, ja teatas mulle iroonilise näoga, et ei usu mu juttu. Olin tummaks võetud. 

„Oh, siin on neid palju,“ rääkis mulle Maria koduteel vene, eesti ja teiste idabloki naiste kohta, kes eelkõige just suveks Marbellasse kolivad, et endale „kooliraha“ teenida. „Suveks tulevad siia kohale Araabia sheigid ja Euroopa miljonärid, kes on nõus öö eest 1000 eurot maksma ja alati on naisi, kes selle raha nimel ükskõik mida teevad.“ Et siis nii on lood - ise me Eestis arvame, et Eesti naine on ilu ja tarkusega meie Nokia, kuid välismaal võitleme selle eest, et lõbutüdruku mainet maha pesta. Kõige kurvem on tegelikult see, et Eesti on nii väike ja isegi kui keegi ei tea mitte ühtegi eestlannast prostituuti, siis ikkagi pannakse meid ühte patta Leedu, Poola, Ukraina ja Venemaaga ning öeldakse, et see on kõik peaaegu üks ja sama kant ja kultuur. Õnneks siiski ma väga tõsiselt selle maineprobleemiga oma pead ei vaeva, sest igaüks on siin elus iseenda eest väljas ja need teised eesti või ukraina naised võivad küll välismaal eelarvamusi luua, kuid ei saa mitte kunagi minu isiklikku mainet rikkuda.

Tervitused kodumaale
Maria