Meelise lugu: naine oli vägivaldne, aga mina jäin ikka süüdlaseks

Hiljutised sündmused meie vabariigi kohtusaalis panid mindki sulge haarama. Põhjuseks on Rasmus Vesiloole määratud tingimisi vanglakaristus seltskonnakaunitar Triin Tulevi väärkohtlemise eest. Mul pole õigust sel teemal sõna võtta, mina ei tea, kes on süüdi ja kes mitte, sest alati on nii, et seal, kus on inimesi, on ka erinevaid nägemusi ja tõlgendusi. Ma räägin oma loo, mille peakangelannaks on Triinule sarnane imeilus ja siresäärne seltskonnastaar.

Õnneks on see tänaseks kõik minevik.

Minu endine naine oli pealtnäha tubli, ülikoolipaberid taskus, tegutses nii ühes kui teises valdkonnas ja teenis sellega ka väikese taskuraha, üritas olla iseseisev ja see mulle meeldis. Aga see nn iseseisva naise imago oli vaid näiline. Niipea, kui tekkis võimalus, et keegi maksab elu kinni, loobus ta tööst ja keskendus "enesetäiendamisele", mis peamiselt seisnes sõbrannadega kohvikutes käimises ja kõikvõimalike koolituste läbimises nii Eestis kui välismaal. Aga mul polnud kade meel, sest ta oli ju ikkagi minu naine. Mul pole kunagi olnud kahju rahast, kui on vaja restoranis naise ja ta sõbrannade arve kinni maksta, või kui naine on palunud uut telefoni, sest juba kolmas iPhone kukkus puruks (tont seda teab, kas ikka kukkus, sest samal ajal tuli ju uus mudel müügile). "Kui naine on rahul, siis on üldjuhul ka mees õnnelik," on olnud minu moto läbi elu.

Paraku kipub minema nii, et naistel kasvab süües ka isu. Isegi kõige toredamatel ja malbematel naistel. Alguses rõõmustas ta selle üle, kui sõitsime nädalalõppu Haapsallu veetma. Pool aastat hiljem aga tundus Tenerife liiga vilets sihtkoht, sest sõbranna sõitis just Brasiiliasse. Kogu aeg käis mingi meeletu enese ja minu võrdlemine teiste paaridega, mis mulle tohutult närvidele hakkas käima. "Kas meie oleme siis kehvemad või? Mul on piinlik neid Tenerife pilte Facebook'i panna, parem siis juba Marbella," ütles mu naine, kui tegin ettepaneku otselennuga nädalaks Hispaania päikese kätte lennata.

Aga armastus on ju pime. Kulud naise ülalpidamisele aina kasvasid ja märkamatult avastasin, et kulutan tema peale keskmiselt 8000 eurot kuus, samal ajal kui minu enda peale kulus heal juhul 1000 eurot. Ühel hetkel ei läinud enam äri nii hästi ja hakkasin end kehtestama - panin mingisuguse mõistliku piiri ette, palju ta võib kulutada. Esialgu oli kõik hästi ja see justkui sobis talle, aga sellele summale hakkas lisanduma ikka täiendavaid kulutusi, mida oli vaja kinni maksta. Kui ma polnud nõus neid katma, siis tulid tülid ja skandaalid. Ma ei saanud ka midagi muud teha, sest raha lihtsalt ei olnud. Ma olen loomult rahulik inimene ja mind on raske endast välja viia. Naine nägi, et see manipulatsioon ei toimi ja hakkas mängu teisele tasemele viia. Ta võttis pähe, et ta soovib minuga abielluda. Ükski naine ei peaks kunagi nii agressiivselt seda ideed mehele müüma, sest see muudab ta mehe jaoks täiesti ebahuvitavaks. Lisaks abielu mõttele tuli tal pähe soov ka last saada. Kuigi mina ütlesin, et praegu pole veel õige aeg lapse saamiseks, otsustas tema siiski teistmoodi ja katsus ennast ise korduvalt minu spermaga rasestada. Vähemalt kaks korda sattusin peale - üks kord juhtus see voodis peale vahekorda, kus ta hiljem väitis, et ei saanud isegi aru, miks ta määris näpud spermaseks ja toppis neid tuppe, kuigi me olime otsustanud, et ei saa praegu lapsi. Teine kord juhtusin peale vannituppa, kus mu naine kasutatud kondoomist spermat välja koukis. Võite ise arvata, kui palju jääb mehele peale seda olukorda alles mingit soovi sellise naisega koos elada ja peret luua. Kui ta nägi, et ta ei saa oma tahtmist, muutus ta aina närvilisemaks, neelas rahusteid või hüsteeritses. Ta käitus väga labiilselt - täiesti ootamatult hakkas iga asja peale nutma, solvuma, asju loopima, samas kümne minuti pärast oli jälle kõik korras, vabandas, kallistas ja soovis ära leppida.

Ka meie kodus toimusid kaklused, viis korda läksime kättpidi kokku ja kõik need korrad olid tema algatatud ning ma pidin end lihtsalt kaitsma ja teda maha rahustama. Üldiselt haaras ta midagi kätte, et mind lüüa, ja mina pidin selle asja tema käest ju kuidagi kätte saama. Ma ei löönud teda kordagi, aga piisas sellest, kui teda tugevasse haardesse võtsin, kui juba kuulsin süüdistusi, et ma olen talle kallale tulnud. Huvitav, et naistele on lubatud vägivald ja kõik tõlgendavad seda kui enesekaitset, samas minu sõpruskonnas on neid mehi, kes naistelt kolki saanud, kordades rohkem kui naisi, keda mehed löönud oleksid.

Lisaks vägivallale käisid tal peal ka sellised hullusehood, kus ta oma eesmärgi saavutamise nimel ähvardas mind erinevate asjadega - oma veenide läbilõikamisega, oma juuste mahaajamisega kuni selleni, et räägib välja minu ärisaladused minu konkurentidele. Kui ma teda rahustasin, siis tema versioon sellest oli alati, et mina tulin talle kallale, ja näed, randmetel on näha füüsilise väljavalla jäljed. Mul pole vaja siinkohal valetada, sest minu lugu ei ilmu minu nime all ja ma ei pea kellelegi midagi tõestama. Ma olen elus koos elanud nelja naisega ja kunagi varem ei ole ma kokku puutunud agressiivse psühhopaadiga, keda peab tema enda eest kaitsma. See oli mulle uus kogemus ja alguses ikka lootsin, et ehk seekord jääb viimaseks - seetõttu jätkus meie kooselu ka peale selliseid tülisid.

Siis ma ei saanud aru, aga tagantjärele ma mõistan, miks esimesel aastal täiesti tore ja sõbralik naine teise kooseluaasta lõpuks tõeliseks mõrraks muutus - tülid hakkasid tekkima siis, kui tal hakkasid tunded minu vastu üle minema. Ta provotseeris mind, et ma teeksin midagi sellist, mille peale tal tekiks õigus minule nõudmisi esitama hakata. Alguses olid nendeks nõudmisteks lapsed ja abielu, hiljem rahalised väljapressimised.

Ühel hommikul ärkasin sarnases black-out'is nagu Rasmus, kelles tunnen ära natuke ka iseennast. Ma ei mäleta, mis öösel juhtus. Minule teadaolevalt jõime veini ja vaatasime telekat ja läksime magama. Ma pole kunagi elus end mäluauku juua suutnud, seetõttu kahtlustan tagantjärele, et võib olla keegi pani mu joogi sisse midagi. Naine oli hommikul voodist kadunud, maja oli segi pekstud ja kui ma parasjagu toibusin tundest, mis meenutas pohmakat, siis kuulsin uksele kloppimist. Ukse taga oli sinise silma ja katkise huulega äranutetuna minu naine koos kahe suurema meesterahvaga, keda ta oma sõpradeks nimetas, ning kes ütlesid, et soovivad minuga rääkida. Naine läks asju pakkima ja need kaks meest rääkisid samal ajal minuga. Sain teada, et olin öösel hulluks läinud ja oma naise läbi kloppinud. See jutt tundus uskumatu, sest mul ei meenunud elust ühtegi korda, kus ma oleks mõnda naist löönud. Tegu oli ehtsa väljapressimisega, pidin alla kirjutama paberile, mis kinnitas, et kohustun sellele naisele 24 tunni jooksul üle kandma 25 000 eurot või muidu algatatakse minu vastu kriminaalasi ning ma saan üle Eesti meedias kuulsaks kui naisepeksja ning lähen vangi. 25 000 eurot tundus tol hetkel küll suur summa, aga olin nõus, sest mõtlesin, et kohtuvaidluse puhul tulevad ainuüksi kohtukulud samas suurusjärgus, lisaks teades minu avalikkuse tähelepanu järgi janunevat eksnaist, siis oli oodata ka meedia sekkumist.

Kui Rasmuse lugu lugesin, siis käis kehast läbi deja vu moment ja mõtlesin, et küll mul ikka vedas, et tegin õige otsuse ja selle summa ära maksin. Aga kordan siiski veelkord üle, et mina pole inimene, kes annaks või sooviks anda hinnangut, kes ja kui palju on süüdi Rasmuse ja Triinu loos.

Buduaarile Meeliselt