MERLE PALMISTE: Hulluseid teen siiamaani!

5 kommentaari
MERLE PALMISTE: Hulluseid teen siiamaani!

„Ah, hulluseid teen ma siiani!” ütleb näitlejanna Merle Palmiste (45) laialt naeratades ja kohvi rüübates. Ikka nii, et tassile jääb Merle signatuur – jälg punasest huulepulgast.

„Ah, hulluseid teen ma siiani!” ütleb näitlejanna Merle Palmiste (45) laialt naeratades ja kohvi rüübates. Ikka nii, et tassile jääb Merle signatuur – jälg punasest huulepulgast.

Merlega ühes vanalinna keldrikorrusel asuvas veinikeldris kohtudes on tema mind juba ootamas. Viisteist minutit varem. Ajalooliste kiviseinte ja väärikate veinipudelite taustal räägime ajast ja vanusest ning sellest, kuidas nende kahe sümbioos ühele naisele mõjub. Teema, mis mõnel judinaid tekitab, teisi aga (nagu Merle) ellu veel ägedamalt suhtuma paneb, sest „siis läheb ju aina lihtsamaks ja kergemaks”, nagu loo peategelane ise ütleb. „Kõik maailma mured ei ole enam sinu mured!”

„Ropsida ja rapsida“ – tänan, ei!

Noorusaegu Merle taga ei igatse. Ta vajub hetkeks sügavalt mõttesse ja tunnistab, et ju on asi selles, et elu on ajaga veel lahedamaks läinud ja pole olnud põhjust süüdistada ennast mingites tegemata jäänud asjades, mida näiteks praegu enam teha ei saaks. „Kui sa küsid minult, et kas ma tahaksin olla praegu kakskümmend aastat noorem või hoopis reisida ja elu nautida, siis ma valiksin kindlasti viimase. Olla kakskümmend aastat noorem ja ropsida ja rapsida – no tänan, ei!” ütleb Merle pead kuklasse visates ja naerdes. „Seni, kuni raha kulub aeg-ajalt pigem šampanjale, mitte arstirohtudele – pole probleemi,” ütleb näitlejanna lause, mis tundub nii õige, et ma otsustan selle ka oma mantraks võtta!Mis on siis kahekümnesel Merlel tänase Merlega ühist? Kas üldse midagi? „Ma olen ikka sama, ma ei tea, kas see on halb või hea…,” mõtiskleb naine ja jätkab: „aga mulle tundub, et ma pole üldse muutunud. Elukoht, töökoht, isegi kleidinumber on sama,” naerab Merle.

Mis aga on aastatega muutunud, on see, et juurde on tulnud enesekindlust. „Oh, muidugi! Noorena võrdleme ennast pidevalt teistega ja sõltume tohutult teiste hinnangust,” selgitab Merle. „No näiteks tahtsin teismelisena väga rahvatantsuringi minna ja läksin ka. Tegin ühe tunni kaasa ja siis öeldi mulle, et oi, te sobiksite meile suurepäraselt, aga me ei saa teid vastu võtta, sest te olete LIIGA PIKK. No kujutad ette? Oleks mulle öeldud, et te olete liiga paks, siis ma oleksin saanud midagi ette võtta. Jah, aga pikkus on looduse poolt kaasa antud ja sa ei saa seda ise muuta. Oi, ma olin kurb ja vihane.” Praegu ajab see aastatetagune juhtum naist naerma. „No ja varsti sain ma ise ka õnneks aru, et loomulikult ma sinna „päkapikkude kaerajaani” ei olekski sobinud,” naerab Merle ja küsib, et ega see „päkapikkude kaerajaan” nüüd liiga halvustavalt kõla. Ja siis ma hakkasin tegelema asjadega, mis mulle sobisid ja kuhu mina sobisin.”

Ja näitlejatöö Merlele sobib. „Mu tütar ütles mulle ükspäev, et ema, no kuule, sina elad nagu muinasjutus! Mina vaidlesin muidugi kohe vastu, et oot-oot, see võib kõrvalt tunduda nii, et mis, muudkui lihtsalt mängid ja särad, aga pole see töö kogu aeg nii glamuurne midagi!” Tütre sõnad jäid Merlet kummitama ja õige pea sai ta ka ise aru, et elab vist tõesti muinasjutus. „Ma saan teha tööd, mis mulle tõesti meeldib, ja mul on võimalus pakkuda inimestele ägedaid emotsioone. See on suur õnn.”

Publiku tungival soovil

Merle armastab väga oma publikut ja just seepärast on tulnud teha ka mitmeid eneseületusi. Näiteks mõni aeg tagasi oli naisel pöörane detsembrikuu, mil tuli publiku tungival soovil anda kolm etendust päevas. „Ja nii kogu detsember. Lõpuks oli mu tervis nii läbi, et mõtlesin, nüüd tuleb küll aeg maha võtta.” Tunnet, et lavale ei tahaks minna, ei ole Merlel ammu olnud. „Ainult siis, kui saalis on vähem rahast kui laval, aga õnneks pole seda juba ammu juhtunud!” Nii on lavale tulnud minna ka siis, kui eraelus on olnud väga rasked ajad. „Publik on ju tulnud!” Näiteks siis, kui Merle sai teate oma isa surmast, oli õhtul vaja anda monoetendus. „Siis ma mõtlesin küll, et selline olukord on mul elus esimest korda – mul suri isa. Kui ma nüüd keset etendust nutma hakkan, siis ma lihtsalt vabandan publiku ees. Aga õnneks midagi ei juhtunud.”

Head tervist nii endale kui lähedastele ootab Merle elult ka praegu ja loomulikult üht korralikku pidu! „Tahaksin, et mu lähedased oleksid terved ja elus. Tahaksin, et oleks põnevaid rolle filmis ja teatris. Tahaksin kinkida oma sõpradele ühe meeldejääva peo – valgete laudlinade, elava muusika ja maitsvate söökide-jookidega.” Usun, et viimane juba korraldamata ei jää, sest teatakse juba, et „see Palmiste ikka üllatab igasuguste asjadega”.

Hotell Palmiste

Merle ei tunne, et oleks millegi jaoks liiga vana. „Kui nüüd läheksin homme balletikooli sisseastumiseksamitele ja isegi sisse saaksin, siis dokumenti näidates öeldakse kindlasti: „Vabandust, preili, te olete juba liiga vana. Baleriinid lähevad teie vanuses juba pensionile”,” toob naine kelmika näite. „Aga kui tõsiselt rääkida, siis ei! Selleks, et midagi enda jaoks õppida, pole inimene kunagi liiga vana.” Mida Merle aga teha tahaks, on reisida-reisida. Ta on sageli käinud oma lemmiklinnas Pariisis ning nautinud tõelise pariisitari kombel (punaste huultega!) välikohvikus istumist ja inimeste jälgimist. „Tead, kui mõnus see on?!” Aga juba mõnda aega on teda tõmmanud Mauritiuse poole. „ Kujutad ette, ühel päeval avastasin, et seal on ka hotell Palmiste. Voh, märk missugune. Tuleb ära käia!”

Kui lõpetuseks küsin, et kas on ka midagi, mida ta elus kahetseb või mida täna teisiti teeks, siis raputab Merle pead. „Ma olen oma praeguse eluga täitsa rahul, seega pole põhjust midagi kahetseda. Vastupidi – mõtlen, et ahaa, seda oligi siis selleks vaja. Aitäh!” Merle kiirustab proovi ja mina mõtlen, et vot nii tulebki elada!

 

Tekst: Triin Tisler

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar, kevad 2016