PALJAS PORGAND: anonüümsetele õelutsejatele ei kingi ma sekundit ka mitte

PALJAS PORGAND: anonüümsetele õelutsejatele ei kingi ma sekundit ka mitte

Tänapäeva ühiskonnas on naise välimusest saanud staatuse sümbol, millest ei saa üle ega ümber. Kõikjal räägitakse välimusest ja kõigest sellega seonduvast – paraku on välimuse kultus toonud endaga kaasa ka üsnagi palju negatiivsust ja seda paljuski body shamingu näol.

Tänapäeva ühiskonnas on naise välimusest saanud staatuse sümbol, millest ei saa üle ega ümber. Kõikjal räägitakse välimusest ja kõigest sellega seonduvast – paraku on välimuse kultus toonud endaga kaasa ka üsnagi palju negatiivsust ja seda paljuski body shaming‘u näol.

Blogija Paljas Porgand, kodanikunimega Merilin Taimre, on antud teemaga vägagi lähedalt kokku puutunud ning tunnistab, et kunagi oli ka tema üks neist, kes teiste naiste välimusest halba rääkis. Tänaseks on see aga minevik.

Uurisime Merilini käest, kuidas tema sellesse suhtub, et teised naised seljataga kellegi välimust kommenteerivad? “Noored on väga vastuvõtlikud oma ümbruskonnale ja kui nad näevad seda teiste, endast vanemate inimeste pealt, siis nad kasvavad üles samasuguste käitumismustritega, pidades klatšimist naiste puhul nii “tavaliseks”. Muidugi on sellest meeletult kahju, sest sel viisil suunatakse oma tähelepanu enda seest väljapoole. Palju kergem on ju viriseda teiste käitumise/valikute/välimuse üle. Küll aga ei mõelda sellele, et igaühel on erinev reaalsus, eri kasvatus, eri soovid – see meid nii eriliseks ju teebki. Seega igasugune arvamuse avaldamine on täiesti… vabandan väljenduse pärast… idiootne. Kas sa tõesti vaatad näiteks taevast ja mõtled: “Miks see roheline pole? Sinine on nii igav ja kole. Mis see taevas arvab, et ta on sellisena ilus?” või “Miks see koer haugub sellise häälega? Ta kõlab nagu mingi kutsikas… kasvagu suureks juba!” Niimoodi mõeldes saab igaüks aru, et on täiesti arulage kommenteerida midagi, mis ei ole sinu teha ja ei tohiks sulle korda minna. Aga ma mõistan neid inimesi. Nad on seesmiselt nõrgad ja pole iseendaga rahul. On ju hoopis raskem vaadata iseendasse ja mõelda, millega sa enda juures rahul pole. Mida peaksid oma elus muutma ning parandama?”

Body shaming Merilini enesehinnangut aga ei mõjuta ja kui keegi asub teda kritiseerima, reageerib ta hoopiski positiivselt. “Mul on nendest inimestest kahju ning ma saadan neile sisimas valgust ja armastust, et nad oma elu korda saaksid. Seda võib näha ka mu blogi kommentaariumis, kus ma ei kuku kedagi kunagi vastu sõimama, vaid soovin neile vaid head. Ja inimesed, kes julgevad vaid anonüümselt kõneleda… nendele ei anna ma oma väärtuslikust ajast sekundit ka mitte,” tõdeb Merilin, et ta ei kuluta aega negatiivsusele.

Kuid mida ütleks Merilin neile, kes body shaming‘u all kannatavad ja ennast sellest tulenevalt alaväärtustavad ja õnnetud on? “Kui reaalselt mõelda, siis ainus, mis tegelikult üldse siin maailmas loeb, oled SINA. Et SINA oleksid OMA keha, elu, mõtete ja kõige muuga rahul. Et SINA oleksid õnnelik. Me ei pea teiste nõudmisi siin elus rahuldama. Seetõttu olen ka mina lasknud elus nii paljust lahti ja üpriski egoistlikult hakanud tegema vaid seda, mis mulle õnne ja rõõmu pakub. Ning tore paradoks on see, et kui teed, mida ise armastad, siis sinu ümber kogunevad vaid samutimõtlejad ehk inimesed, kes sind ei body shame‘i ning armastavad sind tõeliselt sellisena, nagu oled,” soovitab Merilin lõpetada teiste inimeste elule keskendumise ning keskenduda selle asemel hoopis iseendale.

Karin Karu