Kristiina Ojuland: pidžaamas mehe juurest jookseks ma kohe minema + pildid Kristiinast

Buduaar kutsus endale külla Euroopa Parlamendi liikme, tuntud ja armastatud Eesti poliitiku ja mitmekülgse naise Kristiina Ojulandi. Rääkisime Kristiinaga nii poliitikast, meestest kui ka shoppamisest.

Kristiina, olete Euroopa Parlamendi liige, rääkige palun, kuidas on olla naisena poliitikas? Kas sageli tuleb ignoreerida naisele omaseid emotsioone?

Poliitika on professionaalne tegevus. Kui sa tahad seal edukas olla, siis pole oluline, kas oled mees või naine. Tõsi see on, et totalitaarsetest ühiskondadest tulnud riikides eelistavad valijad mehi.
Poliitika, nagu näiteks diplomaatiagi, on selline tegevussfäär, kus tujudega pole midagi peale hakata. Vastupidi, kui tahad olla professionaal, siis viimane asi, mis sind mõjutada võiks, on sinu meeleolu. Muide, see on ka põhjus, miks inimesed ei saa aru, et diplomaadi ega poliitiku töö ei ole lihtne. Kujutage ette, et peate läbirääkimisi ebameeldiva partneriga, kellel on omad huvid ja kes ei kavatsegi teie arvamust kuulda võtta. Sellisel juhul ei tohi te ju enesevalitsemist kaotada, närvi minna. Kui see nii on, siis on läbirääkimised juba ette kaotatud. Alati peab suutma jääda rahulikuks, konkreetseks ja väärikaks.

Kas töö poliitikuna võib tuua rõõmu? Või on see Teie jaoks midagi, mille nimel võib välja kannatada kõik?

Minu tegevus poliitikas tugineb eeskätt maailmavaatele. Olen liberaal, hindan väga kõrgelt üksikisiku vabadust ise otsustada oma elu üle. Vastavalt sellele käitun ka poliitikas. Näiteks toetan madalat üksikisiku tulumaksu, sest pean õigeks, et inimene otsustab ise, mida oma teenitud rahaga teha, mitte ei maksa seda maksudena valitsusele, kes otsustaks inimese eest, mida selle rahaga peale hakata.. Poliitikas on minu eesmärk oma maailmavaate realiseerimine selliselt, et see tooks kasu kogu ühiskonnale. Kui võtsime vastu sellise seaduse, millega kehtestati vanemahüvitis, siis oli see ju rõõmustav mulle kui poliitikule ja samas kasulik kogu ühiskonnale.
Samas on oma idee realiseerimine demokraatlikus ühiskonnas seotud kompromissidega. See on väga sarnane sellega, kuidas töötab diplomaat - peab veenma, leidma huvide kokkupuutepunkti, minema vajadusel kompromissile. Alati ei ole võimalik 100%-liselt oma ideoloogilisi eesmärke saavutada.

On Teie unistus on täitunud, valides sellise elutee?

See on tõesti nii. Juba lapsena soovisin saada diplomaadiks, ja sain. Pürgisin poliitikasse samuti sooviga tegeleda Eesti huvide kaitsega välispoliitikas.
Olen olnud nii välisminister, Riigikogu juhatuse liige, Euroopa Parlamendi liige. Viisin välisministrina Eesti Euroopa Liitu ja NATO-sse. Kuigi jah, tahaks alati noori hoiatada, et pelgalt unistustest ei piisa. Selleks, et endale seatud eesmärke saavutada, on vaja teha tööd. Ja tahtejõudu peab olema väga palju.

Olete köitev naine, peale selle veel ka blondiin, kas Teie karjääri on ohustanud eelarvamused või diskrimineerimine?

Totalitaarühiskonnast tulnud riikides kiputakse eelistama mehi, see on seaduspärasus. Eesti ei saanud siin olla mingi erand. Loomulikult tuli võidelda sellise suhtumise muutmise eest. Ja tõsi on, et olen olnud selles võitluses eesliinil, sageli ka väga suurte konfliktide keskmes. Samas ma ei tahaks kurta, sest olen saanud nii paljude inimeste toetuse osaliseks, kui üldse võib ette kujutada. Nii meeste kui naiste toetuse osaliseks.

Kuidas naisel, kes loomult on looduse poolt õrn ja emotsionaalne (kindlasti on ka erandeid), õnnestub sundida ümbritsevaid end võtma tõsiselt?

Tähtis on ikka see, mida sa ühiskonnale tahad anda, milliste ideede eest sa seisad, mis lahendusi sa välja pakud. Kui sul puuduvad tõsiselt võetavad ettepanekud, argumendid, siis ei kuula sind keegi. Juustevärvist ei sõltu poliitikas midagi. Poliitikas on tähtis, kuidas ja mida sa teed.

Kuidas õieti ehitada oma karjääri? Kas tähendab see, et peab valima isikliku elu ja eduka eneserealiseerimise vahel?  

See on alati naise jaoks väga tõsine küsimus. Ingmar Bergmani abikaasa, kirjanik Käbi Laretei on selle üle arutlenud. Ingmar Bergman tegi nende endi elukogemustele toetudes filmi "Sügissonaat", kus peaosi mängisid Liv Ullman ja Ingrid Bergman. Film on valus, geniaalne. Iga inimene käib loomulikult oma teed. Tähtis on see, et leitaks tasakaal pere ja karjääri vahel.

Usute tõelisse armastusse hauani, on Teile sellist vaja?

Inimesed on väga erinevad. Ei tahaks kedagi õpetada. Leidke oma armastus.

Missugune on mees, kes on võitnud Teie südame?

Mehine ja heatahtlik.

Osalesite saates "Tantsud tähtedega", kas see oli PR-käik või on tantsud teie vana kirg?

Kõhklesin kaua, enne kui andsin nõusoleku osalemiseks. Minu jaoks oli otsustava tähtsusega, et saade kandis heategevuslikku eesmärki – toetasime liikumispuudega lapsi.

Kui suur tähtsus teie elus on moel? Peate te end ostuhulluks?

Minu amet eeldab riietuses korrektsust. Hindan kvaliteetseid klassikalisi kostüüme. Vabal ajal naudin aga noortepäraseid ja moekaid rõivaid. Ma ei ole ostuhull. Käin ja vaatan asja mitu korda, enne kui otsustan osta.

Meil kõigil on omad nõrkused, kellel kingade, kellel šokolaadi vastu. On neid Teilgi?

Magusat ma ei armasta. Tõsi, nii nagu paljudele naistele, meeldivad ka mulle kingad-kotid. Kuid ma olen väga pragmaatiline ostja.

Kas on sellised poode, mille vitriinidest te mingil juhul mööda ei lähe?

Tegelikult ei ole. Ma ostan vajalikke asju – neid, mida ma kanda soovin. Mul ei ole ühtegi sellist asja, mille ostmist ma oleksin hiljem kahetsenud.

Kas Teil on riideesemeid, mida te ei kannaks isegi relva ähvardusel!?

Nii kategooriliselt ei saa ilmselt midagi väita. Kuid mulle ei sobi vormitud, väljaveninud olemisega esemed. Boheemlase riietuses ma end hästi ette ei kujuta.

Mis meeste garderoobis on Teie arvates seksikaim ja mida te silmaotsaski ei salli?

Ma ei kujuta ette meest pidžaamas – sellise juurest jookseks kohe minema.

Kas Teie elus on olnud midagi, mis on jäänud kättesaamatuks unistuseks? Kui jah, siis mis nimelt on Teid selles köitnud?

16-aastaseks saades tahtsin saada mootorratast, kuid vanemad keelasid selle kategooriliselt ära. Hiljem ei olnud seda ka võimalik soetada, kuna neid lihtsalt polnud poest saada. Peale ülikooli tulid juba muud huvid. Kuid endiselt võluvad mind mootorrattad. Kui võimalust, siis püüan alati sõita, hea meelega proovin tuttavate rattaid.
Mootorratas on alati minu jaoks sümboliseerinud vabadust.

Kristiina, kas Te usute kangelastesse, sellistesse kangelastesse, kes ühe hetkega võivad päästa arvutul hulgal inimelusid ja võib-olla kogu maailma? Kas Eestis elab selliseid kangelasi?

Olen viimastel aastatel jälginud TV3 poolt korraldatud saadet "Eestimaa uhkus", kus tunnustatakse inimesi, kes iga päev meie kõrval elades teevad kangelastegusid. Meenub üks Maardu poiss, kes mõne aasta eest suutis päästa paljude inimeste elud, kui bussijuht rooli taga kokku kukkus. Või vaprad Viljandi tüdrukud, kes päästsid talvisest järvest väikese tüdruku uppumissurmast. Selliseid vapraid inimesi, olgu nad professionaalid või lihtsalt kaaskodanikud, tuleb osata kõrgelt hinnata. Ja õnneks on selliseid inimesi Eestimaal päris palju!

Oksana Begeza