For the love of sea

See postitus kuulub kindlasti nende üksikute hulka, mille dominantse põhiosa moodustavad pildid. Oma esimeses sissekandes märkisin ennast profileerivate huvialade hulka looduse, õigemini loodusesse põgenemise. Tõsi. Teen asja lihtsamaks. On selge, et loodushuvilisi on õige mitut sorti. Mõned neist armastavad pildistada, teised jällegi niisama puid ja põõsaid vaadata ning mõned neist on lihtsalt nautlejad, nagu mina.  See tähendab, et ma otsin eelkõige hetke ja emotsiooni, mida mõnikord üritan ka pildile saada. Viimaste aastatega on üpris märkamatult saanud minust tohutu veenautleja, mis väljendub otseselt tõsiasjas, et kõik oma vabad hetked veedaksin meelsasti vees hõljudes või vähemalt selle ümber patrullimas. Kuna ilmad on külmaks läinud ja vaikselt on algamas periood, mil põhiasjalikult saab minu missiooniks hoopis mandariinide koguarvu vähendamine, siis pean raske südamega tunnistama, et igasugusel vees ulpimisel on nüüd kindlasti kriips peal. Õnneks ei kustuta see kurb tõsisasi mu peast ilusaid hetki ega telefonist pilte, vaid sunnib neid hoopis jagama. (Foto: Heikki Leis) Kindlasti ei leia Sa siit überkvaliteetset loodusfotograafiat vaid pigem lihtsaid detaile ning kontraste, mis mulle mingil hetkel olulised tundusid. Sest maiselt primitiivsed asjad, nagu metsade külluslik värvi- ja detailirikkus, mis paneb inspireerivast mustriterohkusest pea ringi käima või hoopis päikeseloojangu taustal mere kohal lendavate luikede tiibade vibratsioonist lainetav vesi, toodavad hetki. Hetki, mille taha ununeb kogu materiaalne maailm ning mille ette astuvad elu tegelikud väärtused. Fresita soovitab neid hetki täiustada magusate maasikatega! Järgmise nädalani! Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist. [gallery ids="3038297,3038299,3038301,3038303,3038305,3038308,3038310"]