Stuart Garlic Blog: Kas kõik jätavad hüvasti Eesti ja minuga?

2 kommentaari
Stuart Garlic Blog: Kas kõik jätavad hüvasti Eesti ja minuga?

“Said you’d sailed a big ship, said you sailed away, didn’t know the right thing to say”(David Bowie, “Everyone Says ‘Hi”) 

“Said you’d sailed a big ship, said you sailed away, didn’t know the right thing to say”(David Bowie, “Everyone Says ‘Hi”) 

Sel ajal kui Tallinna jõuluturg tegutseb täistuuridel ja linn meenutab põhjamaist paradiisi (vähemalt vanalinn) pöörduvad mu mõtted selle juurde, kui erinevalt inimesed pühasid naudivad. Jõulunädalaks lendan ma koju Inglismaale, kuna mu ema ja õde näevad mind üha harvemini ja ma arvan, et on hea veeta aega oma vanade sõpradega. 

Mul on vedanud, ma saan teha seda igal aastal jõulude paiku ilma probleemideta. Aga mitte kõigil ei ole seda luksust osta odav lennupilet ja sõita kodumaale. Austraalia statistika ütleb, et 2001. aastal elas enam kui 7000 eestlast seal, maakera teisel pool. See arv peaks olema tänaseks kõvasti suurenenud. Üha rohkem noori inimesi lahkub siit, et kas siis üksi või kaaslasega minna Ameerikasse, Brasiiliasse, Taisse või mujale, kust pole nii lihtne hüpata lennukisse ja sõita Pärnusse vanematele külla. 

Miks selline ränne toimub? Üks, mida ei saa salata, on see, et kui sa Eestis ei kuulu mingisse sotsiaalsesse eliiti, peab väga kõvasti töötama, et teenida korralikumat palka. Ma olen tihti šokeeritud, kui ma kuulen avalike teenistujate nagu arstid või õpetajad palkadest. Mul on lähedasi sõpru, keda ma näen harva, kuna nad töötavad päeval ja ööl kahel töökohal, et saada piisavalt raha oma perekonna toetamiseks (keda nad näevad päris vähe), või et õppida ülikoolis või et koguda raha puhkuseks – see müütiline valgus tunneli lõpus, mil nad saavad jätta tööasjad kõrvale ja nautida elu.  

Ma püüan näha asju nende perspektiivist; ma saan aru, et värskele haiglaõele Eesti palgaga tundub töötamine Perthis või Adelaides ahvatlev. Võibolla ka ilmal on oma roll, miks otsustatakse välismaale kolida. Ma olen juba kirjutanud oma probleemidest seoses päikesevalguse puudumisega, aga ma olen kindel, et teised tunnevad end vähem melanhoolsena Eesti talves.

Liiga palju kordi, eriti oma esimesel Eesti aastal, leidsin ma endale sõpru, kes mõne aja pärast kolisid Eestist ära kuskile kaugele maale. Ma ei seadnud nende otsust kunagi kahtluse alla. Eesti on andnud mulle võimaluse alustada uut karjääri suurepäraste inimeste seltsis, aga mina olen siin uusasukas ja ma tean, et asjad tunduvad teisiti neile, kes on siin sündinud ja kasvanud. 

Mitu korda olen ma tundnud tõelist kurbust, jättes hüvasti inimestega, kes on mõjutanud mu arusaamisi positiivsel viisil, mida nad ei pruugi üldse teada. Nüüd ma suhtlen nendega Skype’i vahendusel, ma loen nende bogisid, kommenteerin nende fotosid Facebookis, aga midagi ei ole paremat sellest tundest, kui mõni neist vanadest sõpradest tuleb oma reisidelt Eestisse, kas siis lühikeseks ajaks või päriseks.

See pole ainult lühike rõõmuhetk, kui ma näen tuttavat nägu Mustas Puudlis oma tavalises nurgas istumas. Ja tavaliselt on ka nii, et pärast esimest kohmetut kümmet minutit on sõprus taastatud sellisena, nagu ta oli, ühine arusaamine on alles.

See ei tähenda, et minu need Eesti sõbrad, kes veedavad jõulupühad kuumas Lääne-Austraalia tagahoovis päikesevarju all kinke avades, teevad midagi valesti. Vastupidi, parem olla julge ja võtta kontroll elu üle, kui muretseda, mida teised arvavad.

Mida kauem ma Eestis elan, seda vähem meeldivamaks muutub mulle mõte naasmisest Inglismaale. Olen kindel, et need teisel pool maakera olijad tunnevad sama oma uue kodu vastu. Loodan, et kui kalkun on ahjus ja kingid avatud ja algavad Skype´i kõned peredega kaugel kodus, on tunne siiski positiivne, sest ükskõik, kus keegi siis ka ei oleks, ju siis nii peab olema.

Stuart Garlick

Külasta ka Stuarti blogi Charm Offensive siit.