Stuart Garlick blog: Eesti tüdrukud suveriietes on vaatamisväärsus

Stuart Garlick blog: Eesti tüdrukud suveriietes on vaatamisväärsus

See on tõsi, mida inimesed räägivad – puhkus võib tõesti muuta inimese arusaamu. Pisike linnake Adeje Tenerife mägedes on parandanud mind (küll ajutiselt) masendusest, mille põhjuseks on päikesepaiste puudumine Eestis. Minu akud ei ole mitte laetud, vaid täiesti uued ja ma olen aru saanud, et puhkuse puudumine alates 2010. aastast on olnud mu kehale tõenäoliselt kahjulik. Puhkus on samuti andnud mu mojo´le võimsa boosti, kuidas muidu põhjendada seda, millest ma täna kirjutan.

See on tõsi, mida inimesed räägivad – puhkus võib tõesti muuta inimese arusaamu. Pisike linnake Adeje Tenerife mägedes on parandanud mind (küll ajutiselt) masendusest, mille põhjuseks on päikesepaiste puudumine Eestis. Minu akud ei ole mitte laetud, vaid täiesti uued ja ma olen aru saanud, et puhkuse puudumine alates 2010. aastast on olnud mu kehale tõenäoliselt kahjulik. Puhkus on samuti andnud mu mojo´le võimsa boosti, kuidas muidu põhjendada seda, millest ma täna kirjutan.

Siin väike mälestus aastast 2011. „Palun vabandust!“ oigas mu sõber, kui ta sõbranna teda tonksas, kuna mehe silmad olid saatnud noort naist minemas mööda Narva maanteed, „Siin linnas on liiga palju jalgu!“ See on huvitav, et isegi kohalik mees, sündinud ja kasvanud Tallinnas, nii arvab. Keegi, kes on veetnud ligi 30 aastat Eesti naistega. Kujutage ette, mida võivad veel tunda siia äsja jõudnud võõramaalased?

Esimene suvi Tallinnas on mu peas jäädvustunud kui üks mu lemmikuid. Isegi kui ta ei olnud nii hea kui ma mäletan, moonutab mu mälu seda meeldivalt. Mäletan, et jalutasin esimest korda oma kontorisse ja imestasin, kas ma olen sattunud kõrvalosasse „Baywatch´is“ – sellised toonuses ja saledad kehad olid mu ümber. Mu treenimata silma jaoks tundusid kõik naiskolleegid täiuslikud, nende jume meeldivalt helepruun, nende läikivad jalad paistmas kitsaste seelikute alt. Kuigi ma väga püüdsin, oli mul raske keskenduda tööle, sest mu tähelepanu oli mujal.

Koolis oli ma tüüpiline nohik, lokkide vahel vahelt jooksis lahk ja mu nina oli pidevalt raamatus. Ma ei pidanud isegi ennast atraktiivseks. Selle tulemusena kui Tallinna kontoris keegi neist imeilusatest naistest tahtis minuga midagi arutada kasvõi tööga seonduvat, keris mu peas mõte: „Sa tahad rääkida MINUGA? Jumala eest, miks sa küll peaksid tahtma seda teha?“

Aeg läheb edasi ja mehed hellitatakse ära. Nii paljud Eesti naised on ilusad, et nähes nõtkeid, jõusaalis trimmitud kehasid näiteks bussist maha astumas, on see juba tavaline. Ma mäletan, milline tunne see varem oli, see ihalust täis suvi, aga ma ei suuda seda enam uuesti tunda. Kasvas ka minu enesekindlus, nii et mulle hakkas tunduma, et kõik see ilu, mida ma näen, on normaalne. Ma oletan, et see on asjade tavaline kulg, aga siiski jäi igatsus tunda uuesti seda tunnet, kui kõik oli veel uus.

Pärast seda esimest suve tuli sügis. Kohe, kui 1. september kätte jõudis, muutus riietumine vastavalt hooajale ehk kõik panid selga riided, mida peaks kandma sügisel, mitte ei valitud neid selle järgi, milline on ilm. Kuigi ilm oli üsnagi sama, mis 31. augustil, st soe. Soojad jakid olid kurguni kinninööbitud, mille all olid omakorda soojade rõivaste kihid. Mõlemast soost eestlased tundusid minevat külmaajaks talveunne.

Külmal aastaajal tuleb mulle silme ette pilt Ameerika sõduritest Teise maailmasõja ajal ja ma tunnen, mida nemad võisid tunda, kui sõdureid saadeti lõbustama silmarõõmud nagu Andrews Sisters. Räägiti, et neil aegadel isegi pahkluu vilksatus võis ajada sõdurid hulluks. Siin nii mehed kui ka naised riietuvad nii, nagu ootaksid nad suurt külmalainet. Ja see enese peitmine paneb mind meenutama möödunud suvesid ja ootama uusi. 

 

Stuart Garlick

Külasta ka Stuarti blogi Charm Offensive siit.