Stuart Garlick Blog: Mul on köögikadedus

4 kommentaari
Stuart Garlick Blog: Mul on köögikadedus

Mul on üks sõber, kes on alati kohal, et mind kuulata ja head nõud anda ning tundub, nagu ta oleks huvitatud minu elust sama palju nagu mina tema omast. Siiani on kõik hästi olnud. Milles siis probleem küsite? Lubage mul tutvustada teile sotsiaalmeediat, tuntud ka kui koht pahameele väljaelamiseks ja kiisuvideote vaatamiseks. Aga mitte ainult.

Mul on üks sõber, kes on alati kohal, et mind kuulata ja head nõud anda ning tundub, nagu ta oleks huvitatud minu elust sama palju nagu mina tema omast. Siiani on kõik hästi olnud. Milles siis probleem küsite? Lubage mul tutvustada teile sotsiaalmeediat, tuntud ka kui koht pahameele väljaelamiseks ja kiisuvideote vaatamiseks. Aga mitte ainult.

Ütlen kohe ära, et enda arvates saan ma köögis hästi hakkama, aga ainult piiratud arvu koostisosadega. Võin kokku klopsida kõike, mis on tehtud pastast, lihast, nuudlitest, riisist, tuunikalast ja/või vürtsikast kastmest (ilmselgelt kõik mitte samal taldrikul) ja muuta selle söödavaks, hästilõhnavaks ja vähemalt rahuldava maitsega roaks.

Aga see mees on Majapidamise Jumal. Ta veedab oma pühapäevase pärastlõuna valmistades jumaliku maitsega musta leiba (ja ilmselt samal ajal tegeledes nädalavahetuse pesuga ja korraldades lillede saatmist kallile emale). Just eelmisel nädalal jagas ta oma viimast triumfi Facebookis ja Instagramis – ja pani mu suu vett jooksma ning mõtted kiiresti tiksuma.

Nüüd ma tuginen küll stereotüüpidele, sest ma ei ole eesti mees, ma olen küll lühikest aega elanud koos eesti mehega (sellest kunagi tulevikus), aga mulle siiski tundub, et see minu sõber ei ole tüüpiline eesti mees. Ma tean palju eesti ja välismaa mehi, kes kas ei oska kokata või suhtuvad söögitegemisse kui funktsionaalsesse viisi nälga ennetada. Kui küsida minu käest, kas soovin midagi “kergelt mooritult” või rukolapadjale asetatult, või hoopis veisesteiki ja vürtsikat karrit, siis valin viimase. Iga kord. Aga ma tunnen vajadust edasi areneda ja tervitada erinevaid kultuure enda köögis. Minu eestlasest sõber oma Facebooki postitustega on pannud selle mõtte minu pähe.

Tõsi on, nii meeste kui ka naiste puhul, et vanemaks jäämisega ei lange meie kadeduse tase – see lihtsalt muudab suunda. Lastena kadestame teiste laste mänguasju. Veidi vanematena, kui lõpetame õpinguid ja hakkame tööle, kadestame suuremaid asju nagu auto. Tallinnas elades pole mul autot vaja ning seetõttu olen liikunud autokadedusest köögikadeduseni.

Ma vaatan köögis roostevabasid nugasid, mis on ohutult paigutatud puust hoidikusse, vaatan pastellroosat Smeg külmikut nurgas ja mõtlen, et oleksin pidanud omal ajal vähem raha ja aega raiskama elektroonika peale ja rohkem kulinaarsetele meelelahutustele. Tõsiselt, kui ma näen Instagrami taldrikutäiest värskelt ahjusttulnud amaretto-küpsistest, töödeldud filtriga nagu oleksid küpsised aastast 1965, tahaksin ma patsutada oma sõpra tunnustavalt õlale selle eest, et ta mind ja mu logarditest sõpru innustab edasi püüdlema ja tõestab, et mehed on kiviajast üle saanud. 

Ma olen näinud tulevikku ja see pole üldse ilus, kuni mina ja mu “käib kah” suhtumisega sõbrad ei kohane. Ma ei õppinud süüa tegema enne kui ülikoolis, ja kui pärast seda kolisin paariks aastaks vanemate juurde, olin täiesti nende poolt ära hellitatud. Tagajärjeks on see, et nüüd vaadates teiste pilte uudisvoos, mõtlen, et võibolla oleksin pidanud kahekümnesena rohkem enda söögitegemise baasoskusi arendama, mida praegu paljud teised peavad enesestmõistetavaks. Toit ei ole lihtsalt vajadus söögi järele – see on kunstivorm. Ja kui mu sõber on mulle midagi õpetanud, siis seda, et kui ma võidan toidus, võidan ka elus. 

 

Stuart Garlick

Stuarti blogi Charm Offensive asub siin ja meie jääme ootama järgmist eksklusiivset lugu Buduaaris.