Reklaam sulgub sekundi pärast

Stuart Garlick Blog: olen moe pühendunud austaja

Ühel laupäeva hommikul aasta tagasi oma Tallinna vanalinna üürikorteris (kõlab  glamuurselt, aga tegelikult oli see sünge urgas) oli mul endast korraga väga kahju.

Ühel laupäeva hommikul aasta tagasi oma Tallinna vanalinna üürikorteris (kõlab  glamuurselt, aga tegelikult oli see sünge urgas) oli mul endast korraga väga kahju.

Mul oli pohmakas eelmisest õhtust ja vaatasin Facebookis läbi üritusi, et näha, millega teised on tegelenud ja mida ma õhtul ette võiks võtta. 

Nägin, et Eesti disaineril Vera Lustinal on show Tallinn Fashion Week raames, mõned mu sõbrad olid minemas ja tundus lahe. Varem olin juba käinud Kristiina Viirpalu show´l ja kuigi ma olin olnud närvis, kuidas ma seltskonda sulandun, meeldis üritus mulle väga. Saatsin siis sõnumi Vera Lustinale ja uurisin, kas ma saan tasuta sisse, kui ma luban kirjutada temast oma blogis, mis oli sel hetkel alles oma algusjärgus. Oma üllatuseks sain kohe vastuseks: "Jah, muidugi, ma panen su külaliste nimekirja." Seal oli tore, kohtasin ja rääkisin paljude huvitavate inimestega ja nägin Vera suurepärast debüütkollektsiooni. Tundsin iga pooriga, miks moemaailmal on selline külgetõmme paljudele inimestele, kes tahavad põgeneda tavamaailmast sellesse demi-monde õhustikku.

Kõik olid oma välimusega vaeva näinud, natuke nagu rokk-kontserdil, kuigi eri viisil. Oli tunda, et tegemist on omalaadse subkultuuri grupiga. Esireas olid kallite karusnahkadega ja Louboutinidega jõukad fashionista´d, kellest võis arvata, et nad olid seal sooviga lisada midagi uut ja haruldast oma kollektsiooni. Nende kõrval ja taga oli rahvas riietunud väga erinevalt: teksad, värvilised sukad, lohvakad kampsunid ja loomulikult ei puudunud tugeva raamiga prillid.

Ükski hipster ei identifitseeri end hipsterina - selle sildi on neile pannud teised, kellel on vajadus inimesi kategooriatesse lahterdada. Kuid suur osa sellest grupist oli esindatud, et kirjutada sellest oma blogisse või koguda ideid enda loomingu jaoks.

Tallinn Fashion Week ei olnud kättesaamatu, vaid näitas mulle oma sõbralikku nägu ja sain aru, et kõik on oodatud moeshow´sid nautima.

Sellepärast ootasingi suure ärevusega üritust Tallinn Fashion Week 2013. Seekord oli pealavaks Salme kultuurikeskuse lava - päris teater. Feeling oli erinev, parem mitmestki mõttes ja seekord oli mul juba sõpru publiku sees, nii et saime muljeid vahetada. Publik oli endiselt mitmekesine, kohal olid nii nohikud kui ka kuulsused, kuid enam ei olnud mina outsider nagu aasta tagasi. Samuti olin ma kohal kui meedia esindaja, mis oli tõeline au minu jaoks.

TFW on Eesti võimalus näidata maailmale, et eestlased on sama stiilsed kui ükskõik kes teine. 

Üks mu lemmikshow´dest kolmepäevaselt ürituselt oli avashow, kus noor diainer ja fotograaf Marin Sild, ERKI 2013 moeshow parima disaineri tiitli võitja, näitas oma esimest MASAH kollektsiooni, mis koosnes hämmastavatest unisex riietest, mida kandsid mehised meesmodellid. See kollektsioon pani mind omaette arutama, kas oleks okei, kui ma kannaksin retuuse või pikka kleiti. Ja kui see üllatav ning detailirikas show pani mind mõtlema, siis oli ta eesmärk täidetud.

Teine mu lemmik oli lõpushow, kus tuntud Eesti moeloojad tegid ühise etenduse, mille üks kõrghetk oli alati hämmastava Kris Sooniku pesushow. See on tõeline Eesti edulugu naisest, kes on teinud endale Londonis nime luues aluspesu, mida saab kanda ka kui tavalist riietuseset, mis on veidi ninakas ja suurepärase kvaliteediga.

Sellele järgnes Antonio show, kes on Baltmani meesteriiete peadisainer, ja kellest jäi mulle tutvustava video põhjal mulje, et vestlus temaga oleks tohutult lõbus. Tema ülikonnad, ja sellega nõustume mina ja sõbrad, kandsid endas 80ndate David Bowie´ stiili ja nägid välja suurepärased, olles samal ajal vabameelsed, hästiõmmeldud ja kantud mässumeelsest hiilgusest. Eriti tema lapitehnikas mitmevärvilised jakid oleksid suurepärane day-to-night rõivastus.

Ainus TFW miinus ja ühtlasi ka see, mis teeb ta heaks, on - kuigi ta on asendamatu esimene debüüt noortele disaineritele, ei soovi tuntud Eesti moenimed seal osaleda. Ivo Nikkolo ei osale TFW-l, ega ka tee seda ka teised tuntud disainerid. Mitteosalemise põhjuseks tuuakse tavaliselt seda, et eraldi üritust tehes paar nädalat enne TFW-i saavad nad rohkem kajastust. Kui see on tõesti nii, siis mind paneb mõtlema, kui hea võiks TFW olla, kui kõik parimad disainerid näeksid selles kui Eesti moe iga-aastast tipphetke. See oleks nagu miniversioon Pariisi moenädalast, mis müüks maailmale visiooni uuest Eesti glamuurist, kõik oleksid ühe asja eest väljas, andes panuse turismile ja majandusele.

Et selline muutus toimuks, oleks vaja rohkem toetust (linna ja riigi) valitsuselt kunstile, aga nagu ikka loomingulise liikumise juures kannaksid seda edasi kunstnikud ise koos suurenenud hulga huvilistega. Kui tulevikus võiks selline asi toimuda, siis saaks sellest juba praegu hästi organiseeritud ja nauditavast moefestivalist midagi sellist, kust ei saa puududa. 

 

Stuart Garlick Diana Arno moeshow´l, mis toimus rongis. Kaunis pinginaaber on Marilyn Jurman.

Foto: Maksim Toome

 

 

 

 

 

Stuarti blogi Charm Offensive asub siin ja meie jääme ootama järgmist eksklusiivset lugu Buduaaris.