Arvad, et räägid liiga palju? Loe, kuidas olla parem kuulaja!

Kuulamine on palju keerulisem ülesanne, kui enamik inimesi arvab ja alati saab selles veel parem olla. Panime sinu jaoks kirja, kuidas olla hea kuulaja.  

Mõista-mõista, mida öeldakse? Paljud inimesed ei oska oma mõtteid hästi selgeks teha. Hea kuulaja ülesandeks on kõik sasipuntrad lahti harutada. Isegi siis, kui vestluspartner oskab ennast keskmisest paremini väljendada, võib mingi osa tema jutust raskesti haaratav olla. Hea kuulaja saab aru, millal ta peab keskendunult kuulama. Kui ta millestki tähtsast aru ei saa või kui tõesti mõte hetkeks uitama läks, siis palub ta vestluskaaslasel viisakalt ennast korrata. Sellist palvet kuuldes ei mõtle reeglina keegi, et küll on rumal inimene, ta ei saa aru, mida räägitakse. Vastupidi! Nad hindavad, et keegi hoolib piisavalt palju, et tema räägitavast jutust lõpuni aru saada tahab. Tavaliselt on kordus ka palju täpsem ja detailsem kui esimene kord. 

Pane tähele tähtsaid asju, mida kõva häälega välja ei öelda. Võtame näiteks esimese kohtamise, kus kaaslane räägib ainult tööst ning vaikib suhete teemal. Kas sa suudad selles olukorras järeldusi teha? 

Tunneta muutusi tema hääletoonis ning kehakeeles. Head kuulajad jälgivad oma kaaslase käitumist. Näiteks panevad nad tähele, kas vestluskaaslase nägu, hääl või kehakeel on pinges? Kui nii, siis peab hea kuulaja ise olema võimalikult lõõgastunud. Sellest võib veel tähtsamaks pidada muutusi kaaslase tavapärases kõnes. Näiteks, kui rääkija toon muutub keset juttu kõrgemaks või tugevamaks, siis on just see asi tema jaoks oluline ja öeldu taga peitub palju emotsioone. Järsk käte ristamine tähendab, et ta võtab sisse kaitsepositsiooni. Selliseid tahtmatuid märguandeid peab märkama, sest hea kuulaja suudab nendest veel palju lisainformatsiooni ammutada. 

Otsusta teadlikult, kas on vajalik omalt poolt midagi lisada. Hea kuulaja on endas kindel. Ta suudab vahet teha, kas on vajalik vestluskaaslase jutule midagi vahele öelda või oleks mõistlikum jutt lõpuni kuulata ning alles seejärel täpsustavaid küsimusi esitada. Ta ei mõtle oma vestluskaaslasele mulje avaldamisest, vaid saab aru, kas tal on midagi tarka vestlusele lisada või mitte. 

Viibi hetkes. On loomulik vaikselt kuulates samal ajal mõelda, mida järgmiseks öelda plaanid. See on tore, kui arvad, et suudad ette näha, mida teine inimene sulle veel öelda plaanib. Hea kuulaja teab kogemusest, et sellised ennustused ei pea reeglina paika. Sellepärast viibib ta hetkes, pühendab kogu oma tähelepanu kaaslasele ning ei rutta vestluses ette. 

Mõtle, enne kui vastad. Kui kõneleja on lõpetanud, võtab hea kuulaja endale aega, et läbi mõelda, mida vastata. Vajadusel lihtsalt ütle kaaslasele, et vajad pisut aega, et sellele mõelda. See annab kõnelejale märku, et ta ei rääkinud seinaga, vaid tema jutule pöörati tähelepanu. On meeldiv teada, et kaaslane lihtsalt ei oodanud vaikides, millal oma jutuga lõpuks ühele poole saad. 

Tea, millal on vajalik sekkuda. Vahele rääkimine on kõige hullem asi, mida kuulaja teha saab, kuid mõnikord tekib vajadus midagi lisada. Sel juhul tuleb oodata, kuni kõneleja juttu tekib pikem paus. 

Kuulamine polegi tegelikult nii lihtne, kui esmapilgul arvata võiks? Kui hea kuulaja sina oled? 

Allikas: psychologytoday.com