BUDUAARI KIRJAKAST: Minu viiskümmend halli varjundit!

BUDUAARI KIRJAKAST: Minu viiskümmend halli varjundit!

Olles eelnevalt korduvalt raamatut lugenud, ootasin pikisilmi „Viiekümne halli varjundi” esilinastust. Raamatu lehekülgedelt minu naha alla pugenud erutus ja ootusärevus oli ajaga aina kasvanud. Paljud, kes filmi vaatamas käisid, polnud kahjuks nähtust vaimustatud. Õnneks mina nende hulka ei kuulunud. Varjundid leidsid tee minu hinge ja juba kinosaalis tegin ma otsuse, mis juba peatselt terve mu voodielu täiesti pea peale keeras.

Olles eelnevalt korduvalt raamatut lugenud, ootasin pikisilmi „Viiekümne halli varjundi” esilinastust. Raamatu lehekülgedelt minu naha alla pugenud erutus ja ootusärevus oli ajaga aina kasvanud. Paljud, kes filmi vaatamas käisid, polnud kahjuks nähtust vaimustatud. Õnneks mina nende hulka ei kuulunud. Varjundid leidsid tee minu hinge ja juba kinosaalis tegin ma otsuse, mis juba peatselt terve mu voodielu täiesti pea peale keeras.

Christian Grey alfaisase karakter oli mulle juba varasemalt tuttav ning olin temaga selleks hetkeks  suhelnud umbes aasta. Tema nimi oli Erik. Sain temaga tuttavaks pimekohtingul, mida ma siiani unustada pole suutnud. Ta jättis mulle esimese viie sekundi jooksul äärmiselt intensiivse mulje. Tema pilk oli mind terve aasta hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni kummitanud. Eriku näol oli tegemist väga nägusa, intelligentse, eduka ning võimuka mehega. Muuhulgas oli ta täielik kontrollfriik. Mina seevastu olin tüdinenud rutiinist ning sellest, et suudan alati kõik inimesed enda ümber paika panna. Igatsesin seda tunnet, mis tekib, kui keegi mu üle mingil määral võimu omab. Tahtsin kogu hingest, et vähemalt magamistoas ei alluks kõik mu taktikepile. Tema pilgu taga peitus alati teatud pimedus ning salapära, mis mulle hirmutavalt mõjus. Samas oli see hirm nii pagana nauditav. 

Vahetult peale varjundiseanssi otsustasin Erikuga üle pika aja uuesti kontakti astuda. Minu õnneks selgus, et ka tema mõtleb endiselt kunagiste kohtumiste peale ja ei suuda kuidagi loobuda soovist minuga koos olla. Teadsin kohe, et lõppkokkuvõttes on Erikuga mingit sorti suhte loomine halb mõte, kuid see muutis asja minu jaoks veelgi vastupandamatumaks. Nii otsustasimegi juba järgmisel õhtul asja täpsemalt arutada. Olin kindel, et olen leidnud päris isikliku Christian Grey.

Meie kohtumine oli minu jaoks midagi täiesti uut. Olin harjunud jutukate meestega, kes teevad nalja ning kellega koos on lõbus õhtut veeta. Tema nende hulka ei kuulnud. Erik ei rääkinud palju, aga kui ta midagi ütles, siis see rabas mind ning muutis mu tema vastu täiesti kaitsetuks. Mehena, kes armastab elus ainult kontrolli ja võimu, oli iga tema sõna, liigutus ning pilk alati väga läbimõeldud ja kindla eesmärgiga. Ma polnud kellegi temasugusega varem kokku puutunud. Kohe, kui ta oli oma käe mu kaelale asetanud ning väänas seda juba esimesel kohtingul nii, et ma kaotasin igasuguse fookuse ja reaalsustaju, teadsin, et olen tema „punasesse mängutuppa” astunud.

Enne, kui asi tõsisemaks läks, oli Eriku kindel tahe omavahel teatud reeglites kokku leppida. Reeglites, mis hõlmavad meievahelist suhet ning kõike, mida see sisaldama hakkab. „Me saame jätkata vaid juhul, kui sa minu seatud tingimustega lepid,” ütles ta. Selle hurmava kontrollfriigi jaoks pidi kõik minuga seonduv täpselt paika pandud olema. Segaste tunnetega otsustasin siiski meie suhet defineerivale lepingule alla kirjutada. „Sa kinkisid oma hinge just kuradile endale,” muigas ta, silmis säde, millist ma varem veel näinud ei olnud.

Peatselt olin kõigi Eriku fantaasiatega tuttav. Osad neist olid minu jaoks suhteliselt mõistlikud ja meeldisid väga ka mulle. Tavaliselt kattis ta mu silmad ning sidus mu käed tugevalt voodi külge. Iga tema puudutus oli samal ajal nii õrn kui jõuline. Ma tõesti ei tea kuidas, aga tal õnnestus ka minu mõtete üle täielikku kontrolli omada. Tema unelmate tumedam pool lükkas mind tugevate tõugetega väga ebamugavasse tsooni. Sellegipoolest olid ka need fantaasiad üllatavalt naudinguterohked. Ta võttis mu alasti ning pani mu nurka seisma. Erik vaatas mind niimoodi eemalt mõnikord lausa tundide kaupa. Just nendel hetkedel tajusin kõige selgemini, et lõpuks olen leidnud kellegi, kes suudab mind täielikult kontrollida. Alasti nurgas külmetamine pakkus mulle midagi uut ja unustamatut. See oli kokteil hirmust, erutusest, ootusärevusest, ja kummaline, kuid tõsi, vabadusest. Andes kogu kontrolli kellegi teise kätte, tundsin ennast lõpuks ometi täiesti vabana. Ma ei pidanud temaga koos olles kunagi millegi pärast muretsema – Erik tegi alati kõik otsused juba eos minu eest ära.   

Ühel õhtul saabus ta taaskord minu poole. Pikemalt juttu tegemata surus ta mu oma läbitungiva pilgu abil vastu seina ja rebis mu alasti. Erik võttis mu käest kinni ja juhtis meid kindlal sammul magamistuppa. Ta lükkas mu kõhuli voodile, surus jõuliselt ühe käega mu alaseljale ning teise käe ümber keeras ta mu pikad juuksed. Hoolimata oma tüüpilisest lähenemisstiilist suutis ta mind siiski üha uuesti üllatada. Seekord oli ta endaga kaasa võtnud nahast piitsa. Ta libistas seda õrnalt vastu minu keha. See liikus mööda minu selga kaelani ja siis jälle alla tagasi. Värisesin üle keha: seda nii hirmust eesootava teadmatuse ees kui ka vaieldamatust naudingust, mida Eriku vallatute trikkide ampluaa minus esile kutsus. Sellele ööle mõtlemine tekitab minus siiani tahtmist ennast veel kord tema käte vahele visata.

Kuigi koos veedetud aeg oli kohati justkui muinasjutuline, hakkas ka meie puhul reaalsus endast ajapikku aina rohkem märku andma. Tundsin, kuidas hakkan tasapisi Erikusse armuma. Ma pole mingi naiivitar ja sain seega kohe aru, et selle mehe näol pole tegemist tõsiseltvõetava suhtematerjaliga. Ma ei tahtnud meie suhteid keeruliseks ajada ning otsustasin, et on aeg see meeliülendav seiklus lõpetada.

Erik ei teinud seda minu jaoks lihtsaks. Mees teadis ju, kuidas eranditult alati oma tahtmist saada. Ta tuletas ennast mulle pidevalt meelde ning lootuses, et saame omavahelise lepingu ametlikult lõpetatud, nõustusin ma lõpuks Erikuga viimast korda kohtuma. Kohe, kui teda silmasin, andis mu keha endast märku. Mu põsed hakkasid õhetama, minu hingamine muutus raskemaks ja minu värske pediküüriga kaunistatud jalad värisesid lausa silmnähtavalt. Sellest hoolimata otsustasime kõrvalisel vanalinna tänaval väikese jalutuskäigu ette võtta. Ühel hetkel lükkas Erik mu ootamatult vastu seina, surus ennast minu vastu ning kohe, kui tundsin tema hingamist enda kaelal, olin nõus taaskord talle anduma. See jäi viimaseks korraks, kui me koos olime.

Me jagasime kirge, millest poleks kunagi midagi rohkemat tekkinud. Paraku igatsen ma tohutult Erikuga veedetud hetki. Igatsen seda hirmu, vabaduse, erutuse ning lõputute naudingute kokteili, mida ainult tema mulle pakkuda saab. Erikul oli õigus – ma andsin tema tingimustega nõustudes oma hinge tõesti kuradile.  

Buduaari kirjakast

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar suvi 2015