Diana lugu: ahne ämm lõhkus meie suhte

Räägin teile loo, kuidas nägi minu kooselu välja oma kallima ja kogu ta perekonnaga. Kus olulist rolli mängis loomulikult ämm.

Olime noormehega koos olnud pool aastat, kui saime aru, et meie linnadevaheline kaugus on natuke liiga pikk värskelt armunutule ja otsustasime ühise katuse alla kolida. Kuna niikuinii olin pea igapäevane külaline tema vanemate kodus, siis sai oma asjad sinna viidud. Sain väga hästi läbi nii oma äia kui ka ämmaga. Nende perekond võttis mu kohe omaks. Küll olid jutud, et perekonnas on vargad, valetajad ja alkoholikud. Ma mõtlesin kohe, et ma ei võta neid jutte tõsiselt. Ikka tehakse väikestes linnades/kohtades asjad suuremaks, kui asi väärt.

Esimesed koos elatud kuud ma veel tööl ei käinud. Kas ma üldse pingutasin selle nimel, et midagi leida?! Mul olid oma säästud ja väga suurt vajadust koheselt tööd leida polnud vajagi. Ämm rääkis mulle oma raskest elust ja suurtest rahaprobleemidest. Tuues esikohale oma perekonna telefoniarved. Ta rääkis, et ta oma toetustest ei suuda neid maksta ja tema abikaasa, ehk minu äi, samuti talle raha ei anna kõigeks. Niisiis otsustasin toetada teda 40 euroga, seda siis otse telefoni operaatorile kandes. Kuid asi ei piirdunud sellega. Ta nägi, et neiul raha on, las annab veel. Nii ta siis hakkaski pidevalt minult küsima n-ö võlgu. Ega minulgi see raha puu otsas ei kasva, mulle hakkas selline nuiamine ja haletsuse otsimine väga vastukarva käima. Ma ei tahtnud koheselt selliseid asju ka noormehele rääkima hakata.

Mõlemad me ämmaga olime ka suitsetajad. Ma polnud harjunud sellega, et ma pean oma suitsupakke kellegi eest peitma. Seal elades sain ka seda tunda. Kui jätsin oma paki kööki ja mõned tunnid suitsetamas ei käinud, olid nii ämm kui ka äi nagu hagijad kallal. Kui ma lõpuks uuesti suitsule läksin, siis mõnikord vaid lausuti: "Ma võtsin mõned suitsud, jätsin sulle ka ühe!" Vahepeal vaadati lihtsalt tuimalt otsa, kui oma tühja paki avasin. Nende moto oli: kõigepealt võõras, siis oma! Oleks siis nii, et neil tõepoolest poleks olnud suitsu, no jumal küll! Küsige, ega ma nii kitsi ka pole!

Siis tekkisid söögiprobleemid. Jah, loomulikult me ostsime poisiga sinna süüa. Vahel tahtsime ka ise midagi filmi kõrvale näksida, nii ostsimegi enda tuppa krõpsu, mahla ja muud head-paremat aeg-ajalt. Kui prügikasti tekkisid krõpsupakid, siis mõni aeg hiljem sain kuulda ämmalt kommentaare enda suunas. Mõndadel on oma toas ju oma köök. Ei tea kas meie söök enam kõlbabki?! Kuulsin mitmeid kordi ka pealt, kuidas ta neid samu sõnu oma tuttavatele rääkis. No ma ei tea, kulla ämm! Sa ei ole ju enam väike laps!

Samuti tekkisid tülid näiteks pesumasima töölepaneku suhtes. Ma teadsin, mismoodi käib pesumasin tööle. Teadsin mis kraadid, mis programm. Kõik see oli tema jaoks vale! Küll rikun ma pesumasinat nii, küll ma panen oma riided valesti kuivama. Vannitoast rääkides, siis tühjenesid mu šampoonid ja palsamid kahe päevaga, kuni neid tuli lõpuks lihtsalt peitma hakata. Ma ei tea tõesti, mida ta nendega pesi, et neid nii palju kulus!

Lõpuks sai mul sellest kõigest mõõt täis. Ma koristan tuba, ostan süüa. Maksan tema arveid. Mees mul maksis terve maja elektriarveid. Vanemate kohustus oli vaid vesi ja prügivedu. Samuti ka söök. Mu poeg polnud perekonnas ainus laps, kes veel seal elas. Rääkisin mehele sellest, kuidas kõik mida ma teen - teen ma valesti!

Kui ta oma emaga rääkis, siis oli tema ema see, kes hakkas nutma ja ütles, et kuidas keegi julgeb üldse talle midagi sellist öelda. Tema poeg ei tohiks rääkida oma emaga nii! Hiljem mulle õelalt öeldes, et: "Karl, ei koli niikuinii minu juures kuhugi. Vähemalt senikaua, kuni ma elan!" Mainin ka ära, et minu ämm on viiekümnendate alguses. 

Lõpuks ma lihtsalt tegin ettepaneku mehele, et kolime kas välja koos, või kolin ma üksi. Nagu öeldakse: "veri on paksem kui vesi". Nii see oligi!

Tänaseks oleme me lahus!

Buduaarile Dianalt

PS! Kui sul on rääkida oma huvitav või õpetlik lugu, siis saada see [email protected]. Iga avaldatud loo eest honorar.