EKSPERIMENT – kas Tinderist leiab normaalse mehe?

EKSPERIMENT – kas Tinderist leiab normaalse mehe?

Aasta tagasi, kui Tinder minu sõpruskonna poolt avastati ja seda rõõmu saatel kasutama hakati, hoidsin mina ennast sellest üsna kindlameelselt eemale. Miks? No ausalt – vaatan meeste pilte ja klikin järgemööda like või dislike ning kõik need mehed seal teevad minu pildiga sama? Tõmbasin kohe paralleeli kolmapäevaste tantsuõhtutega, mis linna peal on tuntud kui „lihaturu peod”. Kolmapäevased kuulsad diskod olid mu jaoks vastumeelsed, Tinder tundus täpselt samasugune …

Aasta tagasi, kui Tinder minu sõpruskonna poolt avastati ja seda rõõmu saatel kasutama hakati, hoidsin mina ennast sellest üsna kindlameelselt eemale. Miks? No ausalt – vaatan meeste pilte ja klikin järgemööda like või dislike ning kõik need mehed seal teevad minu pildiga sama? Tõmbasin kohe paralleeli kolmapäevaste tantsuõhtutega, mis linna peal on tuntud kui „lihaturu peod”. Kolmapäevased kuulsad diskod olid mu jaoks vastumeelsed, Tinder tundus täpselt samasugune…

Küll aga elasin ma kaasa oma sõbrannadele, kes naerusui väga palju dislike’e laksasid ja veel suurema naeratusega meeste pilte heaks kiitsid. Olles pool aastat Tinderisaagat kõrvalt jälginud ja kaasa elanud oma sõbrannade õnnestunud ja ebaõnnestunud match’idele ning kohtingutele, mille järgi siis hiljem hinnati kui õnnestunud või ebaõnnestunud match’iga siiski tegu oli, teatasin ma otsusekindlalt, et ma teen ka deidiäppi konto ja leian kolmekümne minutiga endale kohtingukaaslase. Sest just nii labaselt lihtne see Tinderis ongi!

Sobiva kandidaadiga sain soovitud match’i mõne minutiga, kohtingu organiseerimine võttis aega mõne üksiku vahetatud lause jagu. Erilisi ootusi mul kohtingukaaslasele polnud. Pildil oli tegu ilusa isendiga, kirjapilt oli korras ja millegi ebanormaalsega ta kahtlust ei äratanud. Kokku saime mõned päevad hiljem. Kohting läks hästi. Punkt oli kirjas. Aga sellest oli justkui vähe. Kui see nii kergelt käib, siis tahaks uuesti proovida!

Üks mu sõbrannadest oli Tinderist leidnud oma uue elukaaslase, teine aga mehe, kes mitte ühelegi neiu kriitiliselt paika pandud kriteeriumile ei vastanud, kuid tekitas temas ometi tunde, nagu sees põleksid korraga kõik Eestimaa jaanituled. Halloo! See ju tähendab, et suuri ja vägevaid tundeid on võimalik leida läbi nutiseadme, mis vedeleb kogu aeg käeulatuses. See omakorda tähendab, et armastus on kogu aeg käeulatuses! Mulle meeldib imedesse uskuda, seega peale esimest kohtingut kustutatud konto sai uuesti avatud. Ja taas kord vähem kui poole tunniga oli järjekordne potentsiaalne kohtingukaaslane match’itud!

Üks raud tules

Mitut rauda ma korraga tules ei hoidnud. Keskendusin kasutajale, kelle pilt ja tekst kõikidest nimekirjas olevatest match’idest kõige huvitavam tundus. Teisele kohtingule läksin ma ärevustundega, mida esimesel korral absoluutselt ei olnud. Ilmselt seetõttu, et seekord olin ma inimesse päriselt süvenenud ja ma tahtsin just temaga kokku saada, mitte mõne ilusa isendiga katsetada, kui kergelt tegelikult Tinderis kohtinguid hankida saab.

Ka teine kohting läks hästi. Mees oli just selline, nagu ma eeldanud olin, ja kõik see, mis kohtingukaaslasega number 2 juhtus, on praeguseks hindamatu õppetund inimsuhete vallas.

Pärast kahte kohtingukaaslast sai mulle siiski selgeks, et deidid läbi äpi ei ole minu teema. Ma hindan vahetut suhtlemist tunduvalt rohkem kui nutiseadmes match’imist. Küll aga hindan ma huumorit täpselt sama palju kui vahetut suhtlemist ja huumorit Tinder pakub, seega tegin ma Tinderisse taas kord konto, kuid sellel korral pildiga, kus ilutses tekst: „Tinderist mehe otsimine on nagu kiirmoeketist lõpukleidi ostmine. Isegi kui on väga ilus, siis õmblused on vildakad”. Ja seekord oli minu ainus kriteerium, mille järgi ma lahkelt like’e jagasin, vaid see, et tegu oleks eestlasega. No et ta ikka mu lahedast naljast aru saaks. Ja ainus, mida ma sellel korral tahtsin, oli teada, kuidas härrased mu peent nalja kommenteerivad.

Ütlen kohe ära, et selle lõbusa slogan’i taga ei ole kindlasti tõde. Ma ei arva, et mehed, kes Tinderit kasutavad, oleksid vildakad ja kehvad. Tinderisse on ennast koondanud ju tegelikult need samad mehed, kellega võib tuttavaks saada ka igal pool mujal, küll aga on paljud neist deidiäpi kaudu naisi jahtides hoopis teistsugused kui igal pool mujal! Veidi rohkem kui nädalaga oli mul üle viiesaja match’i. Enam kui pooled noormehed kirjutasid mulle ja suur osa kirjadest olid väärt kõva häälega ettelugemist!

Päris mitmetelt härrastelt sain ma tuliseid sõimukirjasid. Nad olid väga kindlad, et tegu on maailmas ja meestes pettunud inetu lehmaga, sest miks muidu ma sellise nõmeduse peale tuleksin! Mõni võttis vaevaks ja pani koledaid mõtteid kirja pika tekstirivi jagu, mõni oli veidi laisem ja piirdus lihtsalt kirjaga, kus ilutses: „Päris loll oled!”. Kuid tigetsejatest kõige vahvamad olid need, kes tulistasid vastu, et Tinderis on naistega palju hullem seis! Huvitav, kuidas neil võrdlusmoment tekkis?

Naine kui ülesanne

Palju oli neid, kes üldse polnudki huvitatud sellest, mis mu ainsal pildil kirjas oli. Nende jaoks oli oluline vaid fakt, et tegu on naisega, ja sellest piisas, et mind kohvi jooma kutsuda. Selliste tegelastega astusin ma rõõmuga vestlusesse, mind siiralt huvitas, miks nad on valmis võhivõõraga kohvikusse minema. Kuid noormehed, kelle kirjad algasid lausega „Tere, lähme kohvi või jäätisekokteili jooma” olid millegipärast üsna napisõnalised, polnud pikemast kirjavahetusest huvitatud ja oskasid kutset põhjendada vaid sellega, et vahet pole, milline ma välja näen, eks siis näeb, kui kohtume.

Et saame kokku, istume koos laua taha, vaatame tõtt ja otsustame, kas me teineteisele meeldime? Ma ei oskagi midagi ebamugavamat kohtingumaailmas ette kujutada! Noormehi, kes lihtsalt tutvuda soovisid, oli küll ja enam. Muidugi olid nad väga huvitatud sellest, et ma neile iseendast pilte näitaksin, kuid ükskõik, kui toredad ja ilusad nad tundusid, vastasin ma kõigile, et ma reklaamin vaid oma head nalja, mitte ennast, kuid see vastus tegi noormehed eriti elavaks! Veel enam hakkas neid huvitama see, milline ma välja näen ja agaramad võtsid vaevaks ning tuvastasid mu Facebooki konto. Muidugi põhilised, kes selle tuvastamisega vaeva nägid, olid need, kes sõimukirjadega tulistasid.

See lõbustas mind päris korralikult, sest nad teatasid mulle nii võidukalt mu täisnime, kui nad mu näoraamatu profiili leidnud olid. Ausalt, ma ei mänginud Tinderis Dana Scullyt. Tundub, et midagi müstilist ja liigutamapanevat selles anonüümsuses siiski on. Mu minimaalse infoga Tinderi konto tõestab vist veelkord tõsiasja, et mees tahab naist võtta kui ülesannet. Eriti tore on siis, kui ülesanne enne veidi eest ära jookseb, siis on pärast võidurõõm suurem!

Enamikult küsisin ma seda, kuidas neile Tinder meeldib ja kas kohtinguid on kerge leida. Seal läksid vastused üldjuhul pooleks. Üks pool ütles, et ta pole ühelgi Tinderi kohtingul käinud ja ma võiksin ta esimene olla, teine pool teatas, et Tinder on mõnus kataloog, kus naisi valida.

Milline naine, kellel on kasvõi aimatav eneseuhkus, tahaks olla kataloogis, kus mees teda valida saaks? Või kas sa tahaksid ise endale meest kataloogist valida? Kas sa tahaksid valida endale meest, keda on valinud ka paljud teised naised, võib-olla isegi mõni su sõbranna ja siis see mees omakorda valib kataloogist sinu ja su sõbranna vahel? Kogu selle äpi olemus muutus peale nende küsimuste tekkimist mu jaoks naeruväärseks ja veidi piinlikuks.

Kuid minu absoluutsed lemmikud olid mehed, kes otsisid endale armukest! No need, kellel on oma foto asemel pildil ilutsemas uhke käekell või peenes ülikonnas torso, kuid jumala eest mitte nägu, sest siis tunneksid ta naise sõbrannad armukesenäljas mehe ära.

Nemad olid konkreetsed, ütlesid otse ära, mida otsivad ja enamik neist leidis, et minu terav nali Tinderi meeskasutajate suhtes on piisavalt hea, et mind armukesekandidaadiks võtta. Nad lugesid mulle ette kriteeriumid, milline ma välja peaksin nägema ja sellega asi piirdus.

Uurisin uudishimuga, et kas neil tõesti pole peale hea välimuse naisele ühtegi teist ootust ja enamik ütles, et ei ole. Loogiline, eks ole? Ega siis armukesega maailma parandama ei hakata. Kuid ometi need samad mehed, kelle ainsateks kriteeriumiteks olid pikad jalad, prink rind ja hea painduvus, veetsid minuga jutustades palju enam aega kui kõik ülejäänud. Poisid, öelge nüüd ausalt, kas teil on armukest vaja, sest te ei oska oma üksindustundega mitte midagi peale hakata?

Kõikide nende napakate, tigedate ja ma-tahan-ainult-seksi meeste keskel oli üsna palju neid, kes lihtsalt head nalja kiitsid. Tänu nendele noorsandidele jäi minu usk inimkonda püsima.

Siiski tahan ma loota, et uute tutvuste loomine ei koli nutiseadmete rakendustesse. Ma tahan uskuda, et enamik armastuslugusid saab alguse tänaval teineteise otsa koperdamisest, ebanormaalselt pikas kassasabas seistes või intensiivsetest pilkudest, mida teineteisele saadetakse. Ma tahan uskuda, et inimesed ei taha üksteist kataloogist valida, selleks et kiiresti saaks valitud ja kiiresti seepärast, et kähku uut kataloogi avama saaks minna. Ja olgem ausad, teisest baari otsast saadetud intensiivne pilk on iga kell parem kui öösel saadetud Tinderi sõnum!

 

Tekst: Maarja Grüner

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar sügis 2015

Sarnased artiklid