ELU NAGU SEEBIOOPERIS: “Mu õemees on minusse armunud…”

17 kommentaari
ELU NAGU SEEBIOOPERIS: “Mu õemees on minusse armunud…”

Igaühel meist on elus hetki, mil tekib tunne, et oled täiesti ummikusse sattunud ja ei oska kuidagi edasi käituda, sest murede kuhi kerkib iga hetkega aina kõrgemaks. Sellises olukorras on end leidnud üks anonüümseks jääda sooviv neiu, kes kirjutas meile, et südamelt kõik ära rääkida ja nõu saada, sest tunneb, et ei suuda üksi kuidagi olukorrale lahendust leida.

Igaühel meist on elus hetki, mil tekib tunne, et oled täiesti ummikusse sattunud ja ei oska kuidagi edasi käituda, sest murede kuhi kerkib iga hetkega aina kõrgemaks. Sellises olukorras on end leidnud üks anonüümseks jääda sooviv neiu, kes kirjutas meile, et südamelt kõik ära rääkida ja nõu saada, sest tunneb, et ei suuda üksi kuidagi olukorrale lahendust leida.

“Tere Buduaarikad!
Kirjutan teile, sest olen end leidnud väga täbarast olukorrast ja ma ei oska enam midagi peale hakata… Mõtted on mu pea täiesti segamini ajanud ja ma ei suuda millelegi muule keskenduda!
Mu noorem õde juba üle kahe aasta suhtes noormehega, kellega minagi alati hästi läbi olen saanud ning hängime alati ühes seltskonnas. Mu õde on suure südamega tüdruk, kes ei soovi kunagi kellelegi halba ja teeb alati kõik, et oma sõpru aidata. Ka tema poiss-sõber on sõbralik, südamlik ja vaimukas ning tean, et mu õde armastab teda väga.
Hiljuti koos peol olles juhtus aga midagi uskumatut… Kõik, kaasaarvatud mu õde ja tema peika istusid elutoas ja ma läksin korraks köögi, et endale midagi juua võtta. Kui ma tagasi elutuppa hakkasin kõndima, tuli mulle esikus vastu õemees. Kohe, kui talle otse vaatasin, jäi ta seisma ja palus mul hetke oodata ja ta ära kuulata. Mul polnud aimugi, mida ta ütlema hakkab ja ausalt öeldes ma ei oodanud, et üldse midagi erilist juhtuma hakkab. Tema tõsine kivistunud pilk ja hääletoon ütlesid aga, et tal on midagi tõsist öelda. Ma jäin seisma, vaatasin talle ootusäreva pilguga otsa ning siis ütles ta need sõnad: “Tead, sa meeldid mulle…”
Ma ei osanud midagi öelda. Ma lihtsalt jõllitasin teda ja küsisin umbes viis korda: “Mida!?” Olin täiesti segaduses ja hämmingus. See oli justkui hetk seebiooperist, mis mulle šoki tõttu detailselt isegi meelde ei jäänud. Ma ei öelnud talle peaaegu midagi ja naasesin lihtsalt peole. Ma vaatasin oma õde sellest hetkest täiesti teise pilguga. Mul oli nii kahju. Miks mu õemees peaks üldse kellessegi teisesse armuma? Ja veel minusse!? See on nii uskumatu…
Nüüd olen ma täiesti ahastuses, sest ma ei tea mida teha… Kas peaksin õemehega rääkima? Kui jah, siis mida ütlema? Kas peaksin oma õele ütlema? Ma poleks uskunud, et minust võib nii palju oleneda, sest tean, kui väga mu õde haiget saaks… Samas saaks ta haiget ühel hetkel niikuinii. Mida siis ikkagi teha?
Palun andke mulle nõu! Suur aitäh juba ette!”

Tundub, et siin on tegemist tõelise päriselu seebiooperiga… Kuid mis oleks ikkagi lahendus? Kas sina oskad segaduses neiule nõu anda? Anna teada kommentaarides!