Harmooniast, suhetest ja sõdimisest

Tänapäeval räägitakse palju naiste ja meeste võrdsusest ning soorollide muutumisest. Mis on aga furoori tekitanud võrdõiguslikkuse tegelik sisu? Ja mida vajab üks iseseisev naine või mees paarisuhtes teiselt osapoolelt? Buduaari küsimustele vastab seksuoloog-psühhiaater Helgi Toomsalu.

Võrdõiguslikkus või võitulushimu?

Kas võrdõiguslikkuse tagaajamine on põhjendatud? Või teeb see meeste ja naiste suhetele pigem karuteene?

Võrdõiguslikkus ei tähenda sootust. Naisel võib ju olla mehega võrdne õigus hiigelsuurt maakivi tõsta, aga selle õiguse vägisi realiseerimine pole kuigi eluterve tegevus. Kahesoolisusel, selle bioloogilistel ja talitluslikel iseärasustel on oma evolutsiooniline alus – see on oluline elu jätkumiseks. Kui võrdõiguslikkuse all mõelda jagamist, siis usun, et pisut suuremeelsust ei teeks meile kellelegi paha. Kummaline on ju ehk seegi, et suuremeelsus on üks ürgmehelikumaid jooni. Ma ei usu, et oma tegeliku loomuse allasurumine aitaks meil end austusväärsematena tunda. Võrdõiguslikkus on üksnes vorm, sisuliselt taotleme ju auväärset kohtlemist. Paraku algab see seestpoolt, oma enese väärtuse ja väärikusega kontaktis olemisest, mitte välismaailmaga võitlemisest. See, et naise keha abil müüakse pool maailma kaubast, vihjab selle väärtuslikkusele – taas põhjust rahul olla. Ma arvan, et küsimus polegi meie võrdsuses, sest ükski isend pole juba looduse poolt teisega võrdne. Ma usun, et küsimus on võitluses eneses. Leidmata naist-meest eneses, nõuame, et teised seda meis leiaksid ja tunnustaksid. Muidugi kahjustab võitlus suhteid, sest mida rohkem aega kulub teisele tõestamiseks, et ma pole kaamel, seda vähem on aega peeglisse vaadata, ja küür aina kasvab.

Lihtsad vajadused, kuid kõrged ootused

Mida vajab tänapäeva iseseisev naine mehelt?
Usun, et seda, mida varasemaltki. Mees ei pea džunglit maha põletama, et naine sellest läbi saaks. Piisab, kui mees ise džunglit tunnetab ja selles liikuda oskab. Turvalisus ei seisne selles, et tal on kott tapetud loomadega alati ukse taga varnas, vaid selles, kuidas ta oskab vajalikul ajahetkel sulle suure lehe pealt kastetilga püüda või sinu ulatatud juurikapoole alati ära proovib.

Mida ootavad tänapäeva mehed aga naistelt?
Naine ei pea koopas juuri alla kasvatama, et mees end armastatuna tunneks. Piisab, kui rajaleidjale raja leidmiseks aega ja ruumi jäetakse ning kokkutassitud materjalist on naise loomisväe abil saanud hubane koobas ja lõhnav pada lõkkel. See annab tunnistust mehe tegutsemise mõttekusest ning õigel ajal õigete haavade sidumisest. Mis puudutab iseseisvust, siis ei väljendu see minu jaoks teenitud raha hulgas, vaid võimelisuses eluga toime tulla, mida iganes elu sulle ka ei pakuks või mis iganes tingimustes. Naine on alati olnud iseseisev. Muidugi on ka lapsnaisi, ent need vähesed ei määra evolutsiooni kulgu.

Kas võrdõiguslikkusest tingitud suurem iseseisvus on seadnud püsisuhtele kõrgemad ootused? Ja kas seetõttu on inimestel raskem ennast siduda ja leida enda jaoks see „õige“?
Pigem on ühest küljest need kõrgendatud ootused tingitud pakendi ja sisu mittevastavusest. Näiteks mees hakkab kaeblema oma eelmise suhte üle või naine hakkab rääkima, kuidas mees peaks suitsetamisest loobuma ja habeme ära ajama. Taaskohtumine lapsevanemaga ei pruugi väga erutav olla, sest loodetakse partnerit leida ega lepita ka vähemaga, sest inimesel juba üks ema on. Mis neist ikka kollektsioneerida? Teisest küljest on meil „õiget“ raske leida ka seetõttu, et me pole ennastki üles leidnud ja me usume, et täiuslikkus peaks saabuma väljastpoolt, partneri kaudu. Kuni meil pole endaga tore koos elada, ei ole meil teisegagi.

Harmoonia – ela ise ja lase teisel elada

Kuidas on võimalik panna suhe harmooniliselt toimima, kui meespool on loomult vallutaja ja naispool otsib pigem stabiilset ja pikaajalist suhet? 
Piisaks, kui laseksime lahti „igihaljas“ olemise uskumusest. Vallutus ei tähenda ju ainuüksi üha uusi territooriume, vaid ka põnevust, üllatust, avastamisrõõmu, tahtmist naasta ja aina edasi kaevuda, sest ikka veel on midagi tabamatut. Stabiilsust ei saa kunagi garanteerida, sest siis tapame vormi nimel sisu. Stabiilsus kujuneb ise, kui usaldame ennast ja partnerit elama oma värviderohket määratlematut elu, mille hulka kuulub kahtlemata igapäevane uus kooskõla otsing, kompromissidele minek jne. Teisisõnu: mida vähem ripume eilsete kokkulepete, reeglite, „nii on meil alati olnud“-väidete võrgus, seda loovamalt lahendame üleskerkivaid ülesandeid ja seda armastavamalt me toimime. Võib juhtuda, et avastad 50 aasta pärast, et oled ikka veel abielus sama inimesega, ent see aeg on möödunud sellele mõtlemata – on olnud lihtsalt tore koos käia.

Kuidas saada hakkama olukorras, kus partner toetub oma otsustes ja elu korraldamises liiga palju oma vanematele?
„Liiga palju vanematele“ tähendab lahtiseletatult „liiga vähe mulle“. Tegelikult tahaksime lihtsalt eelmise võimulolija troonilt tõugata, et ise asemele saada. Öeldes „ole mees, otsusta ise“, peame silmas meile sobivaid otsuseid. Soovides harmoonilist suhet, peaksime lõpetama teise inimese lämmatamise oma tahtmistega, suhtuma austusega ta valikutesse ja elama teineteise kõrval oma sisulist ja rõõmuderohket elu, sest mitte ükski inimene ei ole sündinud siia maailma kellegi jaoks projektipõhiseks. 

Mis tekitab moodsates paarisuhetes kõige enam lahkarvamusi? 
Probleemid on aegadest sõltumatult ikka samad: ebarealistlikud ootused teise inimese suhtes, tema vastutavaks tegemine oma õnne ja valikute eest, omandiks kuulutamine ja selle üle valvamine. Samuti oma maailmanägemuse pealesurumine sellele omandile – kellega kui palju võib suhelda, kus, kui sageli, mida võib ja ei või teha, kuidas peab õige partner igas situatsioonis käituma, tundma jne.

Kui oluline on, et laps kasvaks üles mõlemast soost vanematega? Kas samasooliste kooselus kasvanud laps võib hakata puudust tundma vastassoost vanema kohalolust? Või pole see probleemiks?
Laps ei tunne puudust sellest, mida tal pole olnud. Tuttav ja omane on see, mis on kasvades su ümber. Alkohoolikute lapsed põgenevad lastekodust ikka oma vanemate juurde tagasi ja loom, kelle pesaolusid parandad, naaseb peagi oma vanasse kitsasse urgu. Lõppeks on kõige tähtsam, et vanematel, sõltumata soost, jätkuks aega ja tahtmist last kuulata, lohutada, julgustada ja temaga igapäevaselt koos toimetada. Probleemid võivad ilmneda laste edasistes valikutes, sest oleme oma vanemate koopiad elama õppimises, kõik loomad on. Paraku ei aita meid ka tõdemus, et mõlemast soost vanema olemasolu kasvamisel on oluline, sest praktikas seda enamjaolt ei eksisteeri ning veel hullem oleks, kui selle tõdemuse peale rakenduksid „laste nimel“ järjekordsed sunnimeetodid. Parim, mida teha saame, on aktsepteerida olukorda ning jagada armastust ja hoolivust igas kokkupuutehetkes nende väikeste õpetajatega meie elus, olgu me siis üksi või kahekesi, püsivamalt või ajutiselt koos.

Kas usute, et traditsioonilisel perekonnal on tulevikus veel kohta? Mis on selle püsimajäämise suurimad ohud?
Sõltub, mida traditsiooniliseks pidada, sest praegune mudel on väga erinev eelmise sajandi omast. Me oleme proovinud ju aegade käigus monogaamiat tagada küll leebemate, küll karmimate meetoditega, aga ühtviisi pole see kellelegi õnnestunud. Oleme pidevas arenguprotsessis ja kõik on pidevas muutumises. Ehk oleks aeg mõelda asjade funktsionaalsusest ja mitte püüda neid kogu aeg määratleda. Loomariigis toimib see väga edukalt. Kui inimesed ei püüaks oma suhteid aina garanteerida ja sildistada, oleks koostoimimine rõõmuderohkem, probleemivabam ja stabiilsem (monogaamsem) ning armastustundes elamises pole enam tähtis, mis nimi sellele anda. Perekond saab kujuneda, kasvada ja lahkneda erinevaiks uuteks peredeks, olles kooskõlas oma vajadustega.

Triin Eamets
Buduaar Shopping Kevad 2012