Heidi Ruul: lõiv õnneliku suhte eest

Heidi Ruul: lõiv õnneliku suhte eest

Tänapäevane elutempo on paraku kordades kiirem, kui see oli mõnikümmend aastat tagasi. Kõik  on igapäevaselt rakkes: töö, kool, trenn, sõbrad, pere ja võibolla tahaks päevas tunnikese ka ainult iseendale. Seetõttu on aja leidmine kasvõi pelgalt ühe kohtingu jaoks juba üsna suur väljakutse. Antud hetkest alates tuleb juba lõivu maksma hakata. Millestki peab loobuma. Okei, jätad vahele ühe treeningu või viilid esimest korda elus perekondlikult koosviibimiselt ning aeg kohtingu jaoks ongi olemas! Endalegi üllatuseks kulgeb esmakohtumine ülimalt hästi ning nüüd tuleks järgmise deidi jaoks aega leida. Jälle tuleb millestki loobuda?! Tundub nii! See on aga kõigest algus …

Tänapäevane elutempo on paraku kordades kiirem, kui see oli mõnikümmend aastat tagasi. Kõik  on igapäevaselt rakkes: töö, kool, trenn, sõbrad, pere ja võibolla tahaks päevas tunnikese ka ainult iseendale. Seetõttu on aja leidmine kasvõi pelgalt ühe kohtingu jaoks juba üsna suur väljakutse. Antud hetkest alates tuleb juba lõivu maksma hakata. Millestki peab loobuma. Okei, jätad vahele ühe treeningu või viilid esimest korda elus perekondlikult koosviibimiselt ning aeg kohtingu jaoks ongi olemas! Endalegi üllatuseks kulgeb esmakohtumine ülimalt hästi ning nüüd tuleks järgmise deidi jaoks aega leida. Jälle tuleb millestki loobuda?! Tundub nii! See on aga kõigest algus …

Mulle on tuhat korda öeldud, et õnneliku paarisuhte võtmesõnaks on kompromiss. Kui kaugele on aga mõistlik nendega minna? Armununa ei käitu inimesed reeglina just eriti ratsionaalselt – seega tuleks enne millestki loobumist oma otsust korduvalt kaaluda. Tuleks proovida end kasvõi ühe varbaga maa peal hoida, et mitte seitsmenda taeva rüpes teadmata kadunuks jääda.

Tõelisest armastusest on loodud meeletult ilus kuvand. Armastusest, mis kestab igavesti ja on võitmatu. Armastusest, mille säilitamise nimel ollakse vajadusel nõus loobuma absoluutselt kõigest: alustades oma kosmeetika arsenali koondamisest kolmele topsikule, eesmärgiga kallima asjadele vannitoariiulil ruumi teha ning lõpetades karjäärist loobumisega ja mõnikord lausa teise riiki kolimisega. Kui kedagi kogu hingest ning iga keharakuga armastada, siis pole ju millestki kahju …

Asja pahupool on aga see, et esiteks ei saa kunagi lõpuni kindel olla, et antud mehe näol on tegemist just selle Õigega. Teiseks kipuvad inimesed suhte eest tasutud lõivu hiljem inetult ära kasutama. Tülide käigus välja öeldud laused stiilis „Sinu pärast loobusin ma oma unistuste tööst!“ või „Ma olen nii paljust loobunud, mida sa veel tahad?“ kõlavad paraku paljudele liiga tuttavalt. Olles ärritunud või millegi peale vihane, unustatakse vaid paari sekundiga, kes ja miks sellised otsused tegelikult langetas.

Lootusetu romantikuna (jah, Härra, ma tunnistan siinkohal ausalt, et ka mina kuulun selle müstilise  rõõmu- ja pisaraterohke klubi ridadesse) meeldiks mulle mõelda ning uskuda, et kui ma kohtun inimesega, kellega koos sooviksin oma elu veeta, siis oleks ta minu prioriteetide rea esinumber. Kui nüüd rakendada seda vähest ratsionaalsust, mis minu ajukurdude vahel on, siis eksisteerib mu elus omajagu asju, inimesi ning harjumusi, millest või kellest poleks ma mingi hinna eest nõus loobuma. Küll aga suudaksin ma oma elu vastavalt suhte vajadustele kohandada.

See on minu arvates äärmiselt kummaline, kuidas osad inimesed on valmis oma kallima ning enda ühise õnne nimel kasvõi nina verele töötama, aga teised jälle pole isegi nõus endale armsaks saanud päevarutiini muutma. Kas viimasesse seltskonda kuuluv inimene on siis üldse suhteks valmis või vajab ta lihtsalt öist radiaatorit, mis vajadusel kumminaise ülesandeid täidaks?

Saan aru, et igaühe minevik teeb temast just sellise inimese, nagu ta täna seda on. Kui oled haiget saanud (ja kuidas veel!!!), siis isu ning julgus suhtesse panustada võib olla üsna väike, kui mitte olematu. See on asi, millest tuleb üle saada. Kui sa ise üldse ei panusta, siis pole sul õigust ka midagi vastu oodata. Kui sa suhtelõivu ei maksa, siis suhteveski ei jahvata, vaid plahvatab …

 

 

Heidi Ruul