Heidi Ruul: minu pilt, minu tääg, minu mees

Heidi Ruul: minu pilt, minu tääg, minu mees

Sotsiaalmeediast on tänaseks saanud pea iga inimese elu lahutamatu osa. Selle asemel, et kokku saada või helistada, suhtleme oma sõpradega Facebooki vahendusel. Kallimaga kahekesi olles, niinimetatud kvaliteetaega nautides teeme sellest fotojäädvustuse, postitame viimase kas Instagrami, Facebooki või igaks kümneks juhuks mõlemasse ning seejärel hoiame kätt pulsil- on ju vaja kohe teada, kui keegi kommenteerib või kui see postitus kellelegi meeldib. Seda kõike selle asemel, et ennast sajaprotsendiliselt oma kaaslasele pühendada. 

Sotsiaalmeediast on tänaseks saanud pea iga inimese elu lahutamatu osa. Selle asemel, et kokku saada või helistada, suhtleme oma sõpradega Facebooki vahendusel. Kallimaga kahekesi olles, niinimetatud kvaliteetaega nautides teeme sellest fotojäädvustuse, postitame viimase kas Instagrami, Facebooki või igaks kümneks juhuks mõlemasse ning seejärel hoiame kätt pulsil – on ju vaja kohe teada, kui keegi kommenteerib või kui see postitus kellelegi meeldib. Seda kõike selle asemel, et ennast sajaprotsendiliselt oma kaaslasele pühendada. 

Ma ei tea, kas ainult mulle tundub, et ajal, kui internet polnud veel nii kättesaadav ja huviobjektiga kontakteerumiseks oli vaja tõesti VAEVA näha, hinnati inimesi kõrgemalt. Igasugune sotsiaalmeedia ülekasutamine muudab kasutaja päev-päevalt aina egotsentrilisemaks. Mina, minu pildid ja postitused – muud nagu ei olekski olemas. Nüüd käib kõik tuhat korda kiiremini ja lihtsamalt – minu pilt, minu tääg, minu mees! Või kas ikka on nii? 

Mõnikord soovin kogu hingest, et oleksin sündinud umbes sada aastat varem. Ajal, kui kohtumisi pidi pikalt kokku leppima. Toona peeti neist ka ilusti kinni. Võibolla osaliselt seetõttu, et kohtingust loobumisest teatamine oli niivõrd keeruline protsess. Nüüd on see imelihtne – võtad chat‘i lahti, trükid sinna mingi totra vabanduse ja ongi tehtud! Sõjaajal kirjutasid armsamad teineteisele romantilisi kirju, mis läbisid sihtkohta jõudmiseks tuhandeid kilomeetreid. Kaasaegse naisena oskan ma kahjuks ainult ette kujutada, milline taoline ootus olla võis. Nüüd käib kõik ju nii lihtsalt ja kiiresti. Kunagi kehtinud “kolme päeva reeglist” (enne huviobjektiga kontakteerumist tuli vähemalt kolm päeva oodata) on saanud kolme minuti reegel – just nii palju aega läheb selleks, et silmarõõmule Facebookis sõbrataotlus saata. Edasi läheb kõik täiskäigul. Asjad, mille teada saamiseks kulus kunagi võibolla umbes aasta, tulevad välja juba kolmanda öise sõnumimaratoni käigus. Virtuaalmaailmas koos veedetud aeg on muutunud võrdseks reaalselt koos veedetava ajaga. Minu arvates on see kohutavalt kahetsusväärne. Armastada võiks igavesti, täpselt nii nagu aasta oleks endiselt 1930. 

Olles kantud teemast, kui palju lihtsamad olid suhted siis, kui Rate, Orkutit või Facebooki veel olemas polnud (kui rohi oli rohelisem ja taevas sinisem), võtsin kätte ja lasin enda sotsiaalmeediakontod kriitilise pilguga üle. Mida ma siis leidsin? 

Selle asemel, et nautida üht fantastilist päeva oma armsaga, olen ma suutnud sellest meeletult palju pilte klõpsida ning kindlaks teha, et ikka KÕIK tuttavad teaksid, millega ja kus ma parasjagu tegelen.  

 

Saades kulleriga hunniku lilli, ei jõua ma neid enne sotsiaalmeediapostitust ilmselgelt isegi vette panna. Rääkimata siis veel saatja tänamisest.  

 

Siis on muidugi vaja sõbrannadega päeva jooksul, ise kellegi teisega koos aega veetes, ERITI tähtsat infot vahetada.  

 

Ning silmarõõmule külla minnes tuleb poolenisti aknast väljas rippuda – lihtsalt selleks, et Instagrami tarbeks uus pilt teha.

 

Ja siis on vaja poolele maailmale oma armsa kaaslase varbaid ning veinilembust demonstreerida.  

 

Piinlik on. Tobe on. Meeletult palju täiesti mõttetut pahna, millega pole juba mõne päeva pärast mitte midagi peale hakata. Kogu selle pildistamise, töötlemise, postitamise ja pideva uudisvoo ketramise asemel oleks võinud hoopis midagi targemat teha. Elada! Elada päris inimeste seltsis päris maailmas. Naerda, mitte smaile saata. Kallistada, suudelda – teha, mis iganes pähe tuleb! Fotode jagamine ja nendel olevate inimeste märkimine ei anna ju sellele hetkele ometi midagi juurde! Vastupidi – see röövib väärtuslikku aega. Tähelepanu, mis peaks hoopis mujale suunatud olema. 

Seega luban nüüd, siin ja praegu pühalikult, et minu eriti nutikas telefon jääb edaspidi kalliste inimestega aega veetes laua peale või käekotti. Ning Sinuga olles läheb see sujuvalt lausa öörežiimile … 

 

Heidi Ruul