Jüri Kukk: Üksikus inimeses on alati midagi puudu

6 kommentaari
Jüri Kukk: Üksikus inimeses on alati midagi puudu

Eesti poliitikas on üks imetore naine, tasakaalukas, tark ja asjalik. Selliseid inimesi kohtab riigijuhtimises harva. Ometigi on miski tema juures mind alati häirinud. Hiljuti andis see daam intervjuu ühele naisteajakirjale ja sealt selgus ka mind vallanud tunde oletatav põhjus.  Naispoliitik tunnistas, et pole kunagi olnud abielus ja tal pole lapsi, nentides seejuures, et see oli tema valik. Tabamatult häiriv asi selle naise juures ongi üksindus ja sellest tulenev kurbus.

Eesti poliitikas on üks imetore naine, tasakaalukas, tark ja asjalik. Selliseid inimesi kohtab riigijuhtimises harva. Ometigi on miski tema juures mind alati häirinud. Hiljuti andis see daam intervjuu ühele naisteajakirjale ja sealt selgus ka mind vallanud tunde oletatav põhjus.  Naispoliitik tunnistas, et pole kunagi olnud abielus ja tal pole lapsi, nentides seejuures, et see oli tema valik. Tabamatult häiriv asi selle naise juures ongi üksindus ja sellest tulenev kurbus.

Üksindusest on räägitud nii ja naa. Kaua suhtes olnud inimesed väidavad, et aeg-ajalt on lausa tore olla vaba ja sõltumatu, pikka aega üksikud aga otsivad paaniliselt kedagi, kelle kõrval ennast hästi tunda.

Inimene on sotsiaalne olend ja suhtlemise puudumine või vähesus ei mõju kunagi hästi. Eriti hulluks läheb asi, kui pikka aega puudub elust hellus ja armastus. Üksindus viib paratamatult eluni, kus enam ei osata teistega arvestada, esikohal on oma ego.

Elasin mõnda aega ühe katuse all ühe lähedase inimesega, kes pole kunagi pereelu elanud. Kuigi ta on välimuselt kena mees ja naised on teda alati ümbritsenud, pole asi kunagi lõppenud kooseluga ja sel üksikul hundil pole ka lapsi. Tema juures elades märkasin sageli, et ta ei oskagi arvestada sellega, et peale tema on majas teisigi. Ta võis jääda keset kööki oma asjaajamisi talitama ja möödus minuteid enne, kui ta märkas, et peaks mu mööda laskma. Lihtsalt tema kõrval polnud kunagi ühtki möödujat elanud.

Üksindust on vaja vältida juba sellepärast, et sel on omadus ennast juurde toota. Ehk siis täpsemini, mida kaugemale lükkub päev, mil inimene jäi üksi, seda vähem on tõenäoline, et ta kellegi leiab. Inimene nimelt sulgub üha enam üksilduse maailma, mugandub ega viitsigi midagi kaaslase leidmiseks ette võtta isegi siis, kui keegi huvitatuse signaale välja saadab. Pehmelt öeldes ei viitsita enam võrgutamisega vaeva näha. Hing võib kisendada üksindusest, õhtul tahaks kedagi kaissu võtta, kellegagi rääkida ja arvamusi vahetada, aga sooviks kõik see jääbki, sest ei raatsita mugavuse tsoonist väljuda. Noored tormavad igavusest hängima ja tšillima — ja jumal tänatud, et nad seda teevad. Sest vanemad lähevad pigem seebikat vaatama, kui seltskonda otsima, ja jäävad seega üha kaugemale reaalsest suhteid pakkuvast elust.

Olen sel suvel üritustel käies märganud, et ega üksikul inimesel polegi seal midagi peale muusika ja jutu kuulamise teha — seal käivad koos peamiselt paarid ja perekonnad, vähemuses vallalised tunnevad ennast veelgi üksikumana. Väljas käiakse vähe just sellepärast, et  ka teisi endasuguseid peletab sama üksindustunne koduseinte vahele jääma, sest seal ollakse oma ulguva hingega vähemalt turvaliste koduseinte vahel. Nõiutud ring.

Tõenäoliselt paiskab üksik inimene välja sellise tunnetatava üksindusevoo, et see lämmatab teiste inimeste huvi temaga tuttavaks saada. Tean seda omast käest, sest minulgi pole pärast abielulahutust 20 aasta eest erilisi suhteid olnud. Ma pole küll Brad Pitt, kuid kindlasti mitte ka Quasimodo, seega võiks kuskil seltskonnas olles ikkagi mõne huvi tundva pilgu pälvida, aga ei — õrnem sugu vaatab mööda nagu tühjast heinaküünist, kuigi tore oleks näha naeratust ja hindavat pilku. Kunagi ütleski keegi mulle, et ma tundun inimesena, kellel pole midagi vaja — miks siis sellise vastu huvi tunda? Kui ennast käsile ei võta, siis midagi ei muutu. Peab õppima teistmoodi signaale välja saatma.

Üks tuntud kõnekäänd ütleb, et tõeline elu algab siis, kui lapsed on kodunt läinud ja koer surnud. Mul ongi see aeg käes, aga tõelist elu pole kuskil, sest ma pole mugavustsoonist välja saanud. Soov reisida ja ilma näha ei jää mitte vaid raha taha pidama, ennekõike just ettevõtlikkuse puudumise taha. Ja jällegi nõiutud ring — kuidas sa lähed üksi maailma nautima? Käisin hiljuti reisimas mööda Eestimaad. Tagasi tulles olin saanud tugeva energialaksu kaunist loodusest, kuid tõeline elamus jäi saamata, sest polnud kellegagi seda jagada.

Tegelikult on kogu selle jutu mõte üks ja see on õpetus kõigile, kes jäävad või on jäänud üksikuks — otsige endale ruttu (aga mitte paaniliselt ruttu) keegi, kellega koos elu nautida, sest mida kauem te üksi olete, seda suurem on oht selliseks jäädagi. Üksinduses pole midagi ülevat, see on vaid üksikute tugevate privileeg, teised muudab üksindus inimvareks. Ja veel — ärge rikkuge mingil juhul suhteid oma lastega — see on eriti ränk elukatsumus. Pigem andke neile vabadus endal eksitusi teha. Elage siin ja praegu ning seda koos kallimate ja lähedastega. Mitte mingil juhul üksinda.

Jüri Kukk, kolumnist