Reklaam sulgub sekundi pärast

Kaie lugu: Facebook tõi välja mehe valed

Elan juba neli aastat Londonis ja töötan kohalikus Aasia restoranis. Olen ettekandja. Minu mees on türklane ja töötab ühes teises Londonis restoranis kokana. Oleme siiani saanud suurepäraselt läbi ja meie suhe on kestnud ligi kolm aastat. 


Elan juba neli aastat Londonis ja töötan kohalikus Aasia restoranis. Olen ettekandja. Minu mees on türklane ja töötab ühes teises Londonis restoranis kokana. Oleme siiani saanud suurepäraselt läbi ja meie suhe on kestnud ligi kolm aastat. 

Teeme mõlemad palju tööd ja vaba aega naudime alati koos. Või vähemalt arvasin ma seda siiani. 

Ühel õhtul, pärast väsitavat tööpäeva, jõudsin koju natuke varem kui tavaliselt. Riputasin käekoti varna ja läksin elutuppa, kus asub ka meie ühine lauaarvuti. Helistasin mehele, et küsida, kas ta on kaugel ja sain teada, et ta oli läinud kohalikku nurgapoodi suitsu ostma. Sirutasin käsi ja jalgu ning istusin siis korraks arvuti taha. 

Arvuti oli lahti, kui märkasin nurgas tulukest, et elukaaslase Facebook oli lahti ununenud. Klikkisin selle peale, et link sulgeda, kuid nagu ma jõudsin seda teha hakkas keegi Irina minuga chattima. Ilmselt andis Facebook teada, et olen parasjagu netis. Või noh õigemini on parasjagu online minu mees.

Irina ütles mulle, "Ciao musi, kus kadusid?"

Panen käe südamele, et mul poleks iialgi tulnud mõttesse oma mehe sõnumeid kontrollida, aga kuna Irina chattis nii familiaarselt ja ma ei olnud temast kunagi varem midagi kuulnud, siis ma ei saanud mitte midagi parata, kui inimlik uudishimu võttis minus ohjad üle ja ma kirjutasin talle vastu värisevate sõrmedega, "Ciao!"

Arvuti näitas, et Irina oli juba mulle vastust tippimas. Kohe tuli temalt vastukiri.

"Millal sa minu juurde tuled? Ma tahan sind jälle!"

Samal ajal käis aga ka välisuks ja mees tuli koju. 

Olin šokis ja korraks halvas mind teadmatus, mida edasi teha. Ma ei suutnud isegi seda linki kinni panna ja varjata, millega ma olin hakkama saanud. Samal ajal oli tohutu hirm ka. Kummalisel kombel ma tundsin ennast kohutavalt süüdi, et olin elukaaslase postkastis kellegi võõraga tema selja taga chattinud. Samas tabas mind ka viha, et teada saada, kes on see salapärane Irina. Mul oli selline tunne nagu keegi oleks pannud mu sisikonna blenderisse ja valmistaks minu tunnetest mingist smuutit! Pea käis ringi, iiveldus…

Mees astus tuppa ja nägi, et arvuti ekraanil oli Facebook lahti. Ilmselt nägi ta ka minu lubivalget ehmatunud nägu ja pani kaks pluss kaks kokku!

"Millega sa tegeled?" karjus ta. 

"Kes on Irina?" karjusin talle vastu.

Elukaaslane marssis minu poole. Lükkas mu arvuti tagant jõuga eemale ja logis sekundiga end oma kontolt välja. 

"Kas sa oled idioot või? Irina on minu töökaaslane. Mitte keegi. Miks sa sorid minu asjades…," röökis ta nagu segane.

"Kas töökaaslased kirjutavad tihti näiteks sellest, kuidas nad sind tahavad..?" vastasin, nüüd juba nuttes.

Mees muidugi eiras seda sõnumit ja teatas alguses vihaselt, et see oli lõõpimine ja nali. Et nad räägivad koguaeg niimoodi töökaaslastega ja see ei tähenda mitte midagi. 

Kui ma lubasin ta vihahoos maha jätta, hakkas ta mind muidugi härdalt paluma. Ütles, et ta armastab ainult mind ja et see oli kontekstist välja rebitud lause, millest ma sain omal süül haiget, sest läksin sorima tema asjadesse.

Mingi osa minust uskus elukaaslast, sest tegelikult võis ju nii olla, et ma sain millestki selle väikese viivu jooksul, mis ma tema postkastis olin, valesti aru. Samas on midagi, mis kriibib minu hinge siiani ja ei lase mul meie suhet jätkata enam nii, nagu see oli. 

Mehel ei ole midagi viga. Tema on selle teema justkui ammu unustanud ja kui vahel teengi sellest juttu (peamiselt purjus peaga, kui olen julgem), läheb tema sellest kohutavalt närvi. Et miks ma peatun ebaolulisel teemal. Minul on aga tunne, et see väike Facebooki seik rikkus meie suhte ja usalduse igaveseks.

Tegelikult ma ei vihka oma meest, vaid vihkan Facebooki, mis külvab suhetesse nii palju segadust. Miks ma pidin seda nägema ja kuidas ma saan pärast seda seika jätkata suhet mehega, kellega ma soovisin nii väga abielluda. Ma ei suuda isegi otsustada selle üle, kas Facebook on hea või halb või kui paljusid suhteid see on puruks rebinud õiglaselt või mitteõiglaselt. 

Mind valdab meeletu segadus. Kui jätan mehe maha, siis võin teda jääda igavesti taga nutma, sest ma ei tea ju, kas ma jätsin temaga hüvasti õiglasel põhjusel. Samas kui ma temaga jätkan - jääb see seik mind alatiseks kummitama.

Vahel öösiti, enne kui magama jään, mõtlen sellele, et ilma Facebookita oleks maailm võibolla isegi õnnelikum! Minu suhe kindlasti!

Buduaarile Kaie

PS! Kui sul on rääkida oma lugu, siis saada see aadressile [email protected] Iga avaldatud loo eest maksame honorari.