Kätlini lugu: kas mehe parim sõber peab olema ka minu sõber?

Olen oma kallimaga suhtes olnud kolm aastat. Hoolime teineteisest väga ja ajaga armastus aina kasvab. Tülisid tuleb ette harva ja rahulikult rääkides lahendame oma erimeelsused. Kõik on ilus ... Kui ainult seda ühte probleeemi ei oleks! Selleks on mehe parim sõber – nimetagem teda Janariks, keda ma silmaotsaski ei kannata. 

Janar on tänapäeva don Juan, naistemees, kes käib saaki luuramas baarides, klubides ja muidugi Facebookis. Sealjuures ei ole ta sugugi rumal ja strateegiaid naiste võrgutamiseks tal jagub. Ka rahast ja vabast ajast Janaril puudu ei tule, sest ta elab koos jõukate vanematega ja kogu palk jääb talle reisimiseks ja muudeks isiklikeks kulutusteks. Viimane suhe on tal kestnud juba paar aastat, aga muidugi petab ta naist igal võimalikul juhul. Samuti on ta musternäidis silmakirjalikkusest ja pealiskaudsetest sõprussuhetest. Kuigi näib, et tal on palju sõpru, siis peale minu mehe on enamik neist võltssõbrad. Mu mees suhtleb oma sõbraga väga tihedalt, helistatakse igapäevaselt ja tihti saadakse ka kokku. Mehel on ka teisi häid sõpru, kuid need on tihti tööga hõivatud.

Kui olime kallimaga umbes aasta aega koos olnud, tekkis mul esimene mure seoses Janariga. "Ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes sa ise oled!" Kuidas ma tean, et minu mees mind ei peta, kui tema parim sõber seda teeb ja mees selles probleemi ei näe? Ebamugavust tekitas ka see, kui Janar oma tüdruksõbraga meile külla tuli ja mina olin just kuulnud Janari viimasest seiklusest. Mees oli mulle enne sõnad peale lugenud, et ma sellest juttu ei teeks ... Olingi siis terve õhtu vait – kes olen mina, et teiste õnne rikkuda, – aga ikka jube süüdlase tunne oli küll, nagu oleksin ise ka valetaja ja petja. Aga õnneks minu mees koos Janariga klubides ei käi ja lõpuks veendusin, et nende sõpruse aluseks on vaid ühine huvi autode vastu ja 25 aastat tutvust. 

Järgmisena hakkas tõsiselt närvidele käima see, kui Janar mulle tihti seletada proovis, kui tore on isa olla ja kuidas mina peaks ka lapse saama oma mehega. (Neli aastat tagasi jäi Janari tollane tüdruksõber rasedaks, misjärel Janar ta maha jättis. Lapse sünni ajal oli Janar teises linnas peol. Oma last näeb ta kord nädalas ...) Kui oma mehega sellest juttu teen, hakkab mees hoopis rääkima, kui õigesti ta sõber tegi, et oma lapse emaga ei abiellunud lapse pärast ...

Olen mehega probleemist korduvalt rääkinud ja minu välja pakutud lahendust on järgmine: mees võib Janariga väljas käia ja suhelda nii palju kui tahab, aga mina ei pea Janarit nägema ja temaga koos aega veetma (kuna Janar räägib ainult autodest ja naistest, siis minu jaoks on ta ka maruigav). Tundub loogiline, eks? Mitte minu mehe ja tema sõbra jaoks! Mees keeldub ilma minuta välja minemast, seda ka teiste sõpradega. Tema arust ei oleks see "korrektne". Nii olengi tihti koos mehe ja tema sõpradega väljas käinud, ilma et ma õhtu jooksul ühtegi lauset oleksin öelnud, sest mees arutab nendega vaid omi asju ... ja pärast mees kodus rõõmustab: "Küll meil oli tore õhtu!" 

Kõige rohkem ajab mind marru Janari komme ilma etteteatamata külla tulla. Esimest korda juhtus see paar aastat tagasi, kui olime mehega äsja korteri rentinud. Janar helistas ühel pärastlõunal: "Olen oma tüdrukuga siinkandis, kahe minuti pärast olen teie juures". Jõudsime mehega vaevalt voodist välja ronida ja riided selga panna, siis oldi juba ukse taga. Viimasel ajal on ka juhtunud, et Janar tuleb külla, kui mu mees on tööl ja mina teen parasjagu köögis süüa! 

Aasta tagasi kolisin ülikooliõpingute tõttu teise linna, kuid kõik puhkused veedan mehe juures. Ja just sel suvel on mul olnud oma mehega palju tülisid tema sõbra pärast. Selle loo kirjutamise ajendiks ongi paari nädala tagune sündmus. Oli hilishommik, istusin elutoas ja õppisin keskendunult. Mees oli tööl, kuid tema vend oli kodus. Siis helises värava juures kell (tee pealt majade juurde pääsemiseks peab külaline ennem endale värava lahti laskma teha) ja vastas mehe vend. Külaline oli Janar ja mehe vend lasi ta sisse, kirudes teda samal ajal maapõhja. Mina isiklikult oleksin ausalt öelnud, et praegult pole sobiv aeg, seega otsustasin egoistlikult, et tegu on mehe venna külalisega ja mina temaga tegelema ei pea.

Kui Janar majja tuli, nägin, et ta oli koos lapsega, kellega ta hiljem oma õe  juurde pidavat minema. Ahah, mõtlesin, nii palju siis lapsega veedetud ajast – selle asemel, et lapsega tegeleda, käib Janar ringi, laps kaasas, ja elab oma seltsielu edasi. Küllap ta lootiski, et enne kui saab lapse õe juurde sokutada, lõbustan mina tema väikest tütart. Aga mina oma raamatute tagant püsti ei tõusnudki, hüüdsin üle laua: “Tere hommikust,” ja kirjutasin edasi. Mehe vend rääkis temaga natuke juttu ja veerand tunni pärast läksid nad ära. Paar päeva hiljem mees rääkis, et Janar olevat talle kurtnud, kuidas ma teda korralikult ei tervitanud ja uuris, kas mul on midagi tema vastu. Selle asemel, et kasutada võimalust asjad sirgeks rääkida, hakkas mees hoopis mind välja vabandama! Rohkem ma Janarit näinud ei ole, aga kindlasti ei ole lugu sellega lõppenud.

Uskumatu, kuidas mu mees, kellega alati väga ratsionaalselt rääkida saab, seda probleemi lahendada ei suuda! Samas ei ole ma kindel, kas mul on õigust ise hakata Janarile seletama, et viisakas oleks paar päeva enne oma külla tulekust teatada. 

Kuidas oleks sellises olukorras õige käituda?