“KOROONAVIIRUS paljastas valuse tõe: minu mehel on armuke”

Kui koroona tuli ja mees kodukontorisse suunati, hakkasime rohkem aega koos veetma, sest ega muud võimalust nagu ei olnud. Juba teisel kodusel päeval märkasin, et mees vaatab kummalise pilguga nutitelefoni ekraani, nagu klaasistunud pilk oli tal. Nagu ta ootaks sealt midagi ja see miski ei tulnud ega tulnud. Siis telefon piiksatas ja neid piikse tuli sealt ikka omajagu järgneva tunni jooksul. Hiljem pani ta telefoni hääletu peale ja piikse enam ei kuulnud, aga ma teadsin, et midagi on valesti. Küsisin mehelt, et kes see kirjutab sulle seal ja ta ähmas, et ah tööasjad on. Sinna see vestlus meil jäi, ei hakanud nagu torkima ka rohkem. Aga paar nädalat hiljem, umbes aprilli keskel millalgi ilmselt, leidis aset unustamatu sündmus ja see lõi kõik selgeks. Läksin keset päeva üksi poodi, mees jäi koju arvuti taha tööd tegema. Ütlesin, et lähen kaubanduskeskusest ka läbi ning et mul võib ikka mitu head tundi kuluda. Mul oli tõepoolest plaanis endale miskit ilusat soetada enne kui poed ka kinni lükatakse selle koroona tõttu. Kui ma keskusesse jõudsin, siis tekkis selline nõmedalt rusuv tunne ja ei olnudki enam isu poodidesse minna. Toidupoest läbi, asjad kaasa ja koju tagasi. Ja see vaatepilt, mis mulle koju jõudes avanes ... . Minu mees köögis võõra naisega seksimas. Nii must ja valge oligi see kõik. Minu mees, keegi tundmatu blondiin ja keset meie kööki seksivad seina najal. Ma ei mäleta, mida ma täpselt tegin tol hetkel. Toidukotid ilmselt ununesid põrandale. Ma lõpetasin selle suhte samal päeval ja mees kolis välja, sest tegemist oli minule pärandatud korteriga. Ma toibun sellest veel mõnda aega, valus on. Aga! Ma tean tõde! Ma saan eluga edasi minna ja mul on teadmine, et mitte keegi ei peta mind enam ja ma ei pea enam kahtlustama. Kohati nagu kergendus. Valus on, aga kerge on ka."