KUIDAS MINNA LAHKU nii, et sa võidad rohkem, kui kaotad?

KUIDAS MINNA LAHKU nii, et sa võidad rohkem, kui kaotad?

Paljudel naistel lähevad suhted mehega kehvaks siis, kui perre sünnivad lapsed. Kui oleks mingid väljakujunenud toimivad standardid, millest eeskuju võtta ja kuidas selles olukorras käituda, siis oleks meil palju vähem õnnetuid perekondasid, lapsi ja naisi ning depressioonis teismelisi, kes esimese armastuse ebaõnnestumise järel elu- ja õppimisisu kaotavad. Tegelikult on igast olukorrast võimalik võitjana välja tulla, ka lahkuminekutest ja mahajätmistest. Jagan teile oma kogemusi, kuidas mina seda tegin

Paljudel naistel lähevad suhted mehega kehvaks siis, kui perre sünnivad lapsed. Kui oleks mingid väljakujunenud toimivad standardid, millest eeskuju võtta ja kuidas selles olukorras käituda, siis oleks meil palju vähem õnnetuid perekondasid, lapsi ja naisi ning depressioonis teismelisi, kes esimese armastuse ebaõnnestumise järel elu- ja õppimisisu kaotavad. Tegelikult on igast olukorrast võimalik võitjana välja tulla, ka lahkuminekutest ja mahajätmistest. Jagan teile oma kogemusi, kuidas mina seda tegin.

Tänapäeval on lahkuminek väga tavaline asi, aga vähe on paare, kes ka peale lahkuminekut hästi läbi saavad. Isegi kui selliseid on, siis on see tulemus saavutatud läbi pikkade aastate ja õppetundide, mille käigus on jõutud järeldusele, et vanade asjade meeldetuletamine ja mälestustes elamine või solvumistunde hinges kandmine ei vii mitte kuskile. Eks igaüks meist teeb vigu ja mida kiiremini nendest õpime, seda suurem on tõenäosus kiiresti õnnelikuks saada. Ma arvan, et iga valusa õppetunni ja lahkumineku juures on kõige olulisem mõelda sellele, mida head sa sellest saad, millised uued võimalused su ellu tekivad. Kui keskenduda oma hirmudele ja sellele, millest sa ilma jääd, siis lahkuminekust võita ei ole võimalik.

Minu ja mu kaasa lahkuminek tuli mulle pisut ootamatult, kuigi seda võis ette aimata, sest füüsiline lähedus meie vahel kadus peale lapse sündi ning kumbki meist ei näinud ka vaeva, et seda taastada. Mees teatas ühel päeval, et ta soovib välja kolida, sest meie suhe ei toimi ja ei paku talle enam mitte midagi ning lapse pärast ta koos elada ei soovi. Olen ennegi elus lahku läinud ja tean, et draamatsemine sel hetkel ei muuda midagi peale selle, et teed end lolliks ja muudad enda jaoks olukorra raskemaks. Seetõttu otsustasin ma iga hinna eest jääda normaalseks ja austada oma abikaasa otsust. Me rääkisime kaua ja pikalt ja kuna ma ei läinud endast välja ega hakanud üleliigseid küsimusi küsima, siis saime üle väga pika aja teineteisega mõistlikult asju arutatud. Kuna mees nägi, et ka mina olen ootamatult mõistlik inimene, siis hakkas ta ise pakkuma lahendusi, mis mulle ja lapsele sobida võiksid. Tahan siinkohal mainida, et ma ei ole miljonäriproua, kellele jäeti maja ja korter ning suur elatisraha. Mees, kes töötab firmas keskastmejuhina, tegi oma pakkumise, mis tähendas seda, et aasta jagu saan elada meie ühises kodus, nii et tema katab kõik kulud ja seejärel hakkame neid kulusid pooleks katma. See tähendab, et pean aasta jooksul endale püsiva sissetuleku leidma või leiame ühiselt lahenduse, kuidas minu ja lapse kodukulud allapoole läheksid. Sama ettepanek oli tal ka muude kulude osas – aasta jooksu katab ta kõik lapse kulud, aga edasipidi maksame pooleks. Lisaks kannab ta teatud summa iga kuu lapsefondi, mida me esialgu ei puutu, aga mis läheb erakorralisteks kuludeks näiteks siis, kui ma ei saa tööle minna ja pean haige lapsega kodus olema või kui lapsele on vaja midagi ootamatult osta.  Enamik mu sõbrannasid ütles, et ma olen hull, et sellise pakkumise vastu võtsin, sest mees peaks ikka kõik kulud enda kanda võtma ja moraalse kahju katma, aga ma ei saa päris hästi sellest loogikast aru, miks mees seda üksi peaks tegema? Lahkuminek on tulemus ja protsessis oleme me ju mõlemad süüdi. Muidugi oleks see väga tore, kui lahkuminekutega raha saaks teenida, aga meil pole ju ometi selline ühiskond, kus naised ei käi tööl ega oma sõnaõigust ning neid tuleb üleval pidada. Ja pealegi, mis see alternatiiv siis oleks? Et jätkaksime õnnetut kooselu vaid selle nimel, et kulud oleks madalad? Ma ei suudaks kunagi oma elu sel viisil raisku lasta. Minu meelest oli see igati aus pakkumine ja mina kõrgharidusega koduse emana leian kindlasti aastaga endale tööd ja lapsele lasteaiakoha.

Tagantjärele mõtlen, et see olukord, kui inimene, kellega oled seitse aastat koos elanud, tuleb ja teatab, et ta läheb ära, on võrreldav olukorraga, kus arst teatab, et sul on vähk. Selles olukorras tuleb hakata mõtlema sellele, kuidas ellu jääda ja kuidas edasi elada ning tervenemise lootust ei tohi kaotada, mitte nutta, depressiooni langeda ega ennast hävitama hakata. Pealegi, nii palju ma mehi juba tunnen, et mehed aitavad hea meelega normaalseid eksnaisi ja mitte nii hea meelega skandaale punuvaid draama-mammasid, kes laste äravõtmise ja kõige muuga pidevalt mehi ähvardavad ja toetusi nõuavad. Mees maksab toetust siis, kui tahab, ja kui ta ei taha, siis oskab ka kõige keskpärasema mõistusega mees välja mõelda skeemi, et vältida alimentide maksmist.

Sellega ei saanud see lugu sugugi läbi. Möödus vaevalt kuu aega päevast, mil mees välja kolis, kui ta teatas mulle, et kuna ma olen olnud nii normaalne naine, siis ta tahaks veel ühest asjast minuga rääkida. Ta nimelt ei tahtnud, et ma seda linna pealt või lapse käest kuuleksin. Mees teatas, et on endale kellegi leidnud. Ma ei hakanud endale lisavalu tegema ega nuhkima, millal nad tuttavaks said ja kas see suhe oli juba meie kooselu ajal. Aga see uudis tegi mulle ootamatult palju haiget. Miskipärast tekkis lahus elades korduvalt mõte, et kuna me nii viisakalt ja sõbralikult lahku läksime, siis tegelikult võiks veel olla lootust tagasi kokku kolida. Hiljem olen ma aru saanud, et see mõte tekkis eelkõige üksindusest, mitte sellest, et mul oleks tundeid oma eksi vastu. Üksindus on hirmus asi ja sellest ülesaamise nimel teevad väga paljud inimesed rumalaid otsuseid, aga kui sul on laps, siis on kindlasti kergem lahkuminekust üle saada.

Mõtlesin, et kuna ma ei saa muuta seda olukorda, et mehel on keegi teine, siis kuidas ma saan taas teha nii, et ma midagi sellest olukorrast võidaksin? Ja mida mul üldse on võita? Aga võita oli päris palju.

Saime kolmekesi restoranis kokku – mina, tema ja ta uus silmarõõm. Öeldakse, et meestel on tihti samasugune maitse naiste osas ja ma pidin tunnistama, et see naine oli paljuski minu moodi. Ta oli tubli haritud naine, kes pidas end ise ülal, mitte ei otsinud sponsorit. Tal oli laps, kes oli aasta vanem meie lapsest. Ta armastas loodust, tervislikku toitumist ja joogat. Kõik see, mida ma tema kohta teada sain, meeldis mulle väga ja mõtlesin juba esimesel kohtumisel, et kui see ei oleks see olukord, milles me kohtume, siis võiksime me olla väga head sõbrannad ja teha ka lastega palju asju koos. Jumal tänatud, et mees ei valinud endale mõnda 20aastast suitsetavat, joovat ja pidutsevat tibi, kes tahab ainult kõike saada ja kes ei mõista, et kui sul on väikesed lapsed, siis nende heaolu on üks tähtsamaid asju elus.

Kuigi algus oli ehk pisut pingeline, kuna keegi meist ei teadnud, mis sellel kohtumisel juhtuma hakkab, siis juba tunni aja pärast kädistasime kahekesi laste ja elu teemadel ning see, kes end ehk kõige ebamugavamalt tundis, oli hoopis minu armas eksmees, kelle üle me aeg-ajalt nalja viskasime. Meil oli väga lõbus ning juba paar päeva hiljem saime kokku ka koos lastega, kes klappisid samuti omavahel mängima.

Ma sain endale väga hea sõbranna ja tütreke, kes soovis õde või vennakest, leidis uue toreda mängukaaslase. Lisaks sain endale rohkelt vaba aega, et oma vallalise elu nautida, sest eksmehe uus naine hoolitses meeleldi ka meie tütre eest – pole ju vahet, kas valmistad õhtusööki ühele või kahele lapsele. Ja tagatipuks tutvustas see naine pool aastat hiljem mind oma kolleegile, kes on täna minu elu armastus ja kellelt ma praegu beebit ootan. Vot, millised keerdkäigud elul võivad olla, kui sa lubad asjadel juhtuda.

Kõige suurem viga, mida ma ise olen varasemates suhetes teinud ja näen ka teisi naisi tegevat, on see, kui nähakse igas naises vaenlast. Mul ei ole põhjust vihata naist, kes on koos minu mehega seetõttu, et mina ja mu mees ei osanud oma suhet hoida või ei sobinud omavahel. Me ei saa igat olukorda kontrollida ja selliseks muuta, nagu meile meeldib. Küll aga saame igast olukorrast võita, kui vaid seda ise tahame. Tihti tuleb oma ego alla suruda ja kunagi ei tohi mõelda, mida kolmandad inimesed sinu olukorras mõtlevad. Nemad ei saa sellest nagunii mitte kunagi nii aru, nagu kõik tegelikult on. Hoia seda, mis sul on, ja võitle selle eest, kui vaja, aga kui on aeg lahti lasta, siis tee seda teadmisega, et sind ootavad ees uued ja väga head asjad.

Tekst: Buduaari kirjakast

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar, talv 2015

Sarnased artiklid