Kuidas põgeneda halvalt kohtingult? Lisatud buduaarikate kommentaarid

Ilmselt on ka sinule tuttav olukord, kus kohtingu käigus selgub, et vastaspool, kellega sai ilus ja romantiline õhtu planeeritud, on sulle hoopis eemaletõukav ning nüüd tuleks romantika asemel loota hoopis kiirele põgenemisele. Võimalusi on kaks: põgeneda kiirelt ja ootamatult või hoolikalt läbimõeldud plaani järgi.

1. Anna jalgadele valu

Juhul, kui olete kohtingul mõnes rahvarohkes kohas nagu näiteks restoran, on üks kiiremaid võimalusi lihtsalt põgeneda. Ettekäändeks võib tuua vajaduse tualetti kasutada, kust sa enam kunagi tagasi ei tule. Sama võimalus avaneb siis, kui kaaslane läheb ise hetkeks eemale ja sa saad seda paari minutit kasutada ja lihtsalt ära joosta. Siiski tuleb arvestada sellega, et põgenemine jätab sinust ebaviisaka mulje ja tulevikus ei ütle te üksteisele ilmselt enam teregi.

2. Ootamatu telefonikõne

See võimalus kuulub läbimõeldud plaanide kategooriasse. Kõne sõbrannalt, emalt, töökaaslaselt võib olla juba varem kokku lepitud, arvestades võimalusega, et kohting untsu võib minna. Selleks lase endale kokkulepitud ajal helistada, nt pool tundi pärast kohtingu algust. Kui on plaan põgeneda, teeskle üllatust ja tõtta ruttu hättasattunud sõpra, ema, vanaisa aitama või hoopiski tööülesannet täitma.

3. „Issand, ma unustasin...“

Vabandus, mis sind veidrast kaaslasest võimalikult kiiresti võib päästa. Selleks ei pea sa eriti sobivat momenti jääma ootama, vaid lihtsalt ühel hetkel üllatunult paiskama: „Issand, ma unustasin triikraua välja lülitada/sellele tähtsale koosolekule minna/sõbranna koera jalutada.“ Seejärel haara oma asjad ja vabanda, et pead kiiresti lahkuma. Hilisemaid kõnesid on sul võimalus lihtsalt vältida. Puuduseks võib olla see, et annad kaaslasele siiski lootust ja ta võibki sind tüütama jääda.

4. Ole aus

See ei tähenda muidugi seda, et peaksid teisele poolele näkku ütlema kõik, mis sa temast arvad. Kuid kui kohting on tõesti veider, eriti veel mõlemale osapoolele, võib ausus olla parimaks pääseteeks. Ütle kaaslasele viisakalt: „Sa tundud väga tore inimene olevat, aga kahjuks ei tunne ma meie vahel tõmmet.“ Nii säilitad sa vastassugupoole enesekindluse ja teed ühtlasi ka hästi selgeks, et teie vahel ei saa mitte kunagi mitte midagi olema. Siiski nõuab see samm julgust ja võib kõne alla tulla juhul, kui on joodud juba nii mõnedki pokaalid veini.

5. Teeskle haigust

Muidugi ei ole vaja keset restorani põrandat pikali visata ja filmis paljunähtud minestamist teeselda. Võid lihtsalt mainida, kuidas su pea pärast rasket tööpäeva valutab või on lihtsalt kuidagi kehv enesetunne ja äkki peaksid minema koju puhkama. Võimalikuks variandiks võib osutuda ka mõni viirus, mis mööda Eestimaad just praegu pidi ringlema ja väga nakkuslik olema. Igal juhul oleks lahenduseks võimalikult kiiresti koju minna ja kindlasti üksi, kuna sa ju ei soovi, et ka su kaaslane end nakataks!

Buduaarikad meenutavad

Minu naljakas kohting leidis aset pubekaeas, kui üks tuttav poiss mu kinno kutsus ja ma veel eriti noor ja roheline olin. Olin nii elevil, ei suutnud vist terve päev koolis muule mõelda. Enne kino läksime siis kohvikusse, mõtlesime et väike jäätisekokteil ja saiake ei tee paha. Kohviku­teema oli muide poisi ettepanek. Kuid ega ta mulle peale jäätisekokteili kättesaamist tähelepanu enam ei pööranud, põhitegevuseks oli kõrrega iga kui viimase kokteilitilga vali sisseluristamine. Hakkasime kohvikust väljuma, et edasi kinno minna, kui poiss ütles, et vist ei taha enam sinna minna, et kõht täis ja uniseks läheb nagu natuke. Ma siis kehitasin õlgu, et olgu, ei lähe siis kinno. Hakkasin kohvikust välja astuma, kui poiss häbelikult küsis, et kas tahaksin äkki maksta ka. Tal jäi raha koju. Eriti tore ju. Maksin ära ja poiss veel kohviku ees küsis, kas tahaksin temaga järgmine nädal uuesti kokku saada. Kõik esimese kohtingu romantilised unistused purunenud, jooksin kiiresti minema. Vähemalt sai ta minu raha eest kõhu täis ja eks see ta eesmärk oligi. Zetra

Pidime teist korda kokku saama, mees tuli kohale aga kõndis minust mööda, kuigi mulle tundus, et ta vaatas isegi mulle otsa! Ma  ei osanud sellisele käitumisele kuidagi reageerida ja hakkasin ära minema. Olin peaaegu bussipeatuses, kui tüüp helistas ja küsis, et kuhu ma nii kauaks jään. Ütlesin talle, et kohe jõuan. Läksin muidugi tagasi ja valetasin, et buss jäi hiljaks. Pärast tuli välja, et poiss on lühinägelik. ­Lillekas­

Kohting sai kokku lepitud, kuid tuli välja,et meil ei olnud üldse millestki rääkida ja nii ma siis üritasingi umbes tund aega mingeid suvalisi teemasid välja mõelda, et päris vaikust poleks. Väga imelik oli, kuna tavaliselt ma olen ikka selline lobamokk, kes suudab vabalt ka täiesti võõraste inimestega kiiresti sina peale saada. Vähemalt tüüp viis ilusti autoga koju ja viimaseks teemaks jäigi ta auto, kuna selleks hetkeks olid mul mõtted juba otsas. ferra

Poiss, kellega kohtama läksin, olid justkui filmist: ilmus värava taha Raffaellod ja roos käes. Läksime restorani, hoidsime üle laua kätest kinni ja lihtsalt vahtisime teineteisele otsa. Ma ei kujuta ette, millest tema mõtles, aga minul keerles kogu aja peas "mida rääkida? mida rääkida? mida rääkida?". Kuulsin juba kommentaare teisest lauast, a'la: "Nad pole siiamaani sõnagi rääkinud", "No vahest polegi sõnu vaja " Aga oi-oi kuidas neid vaja oli! he1ena

Mulle meenub kohe üks kohting, kui kutt tuli mulle maja ette autoga järele, see oli talvel. ­Panin otseloomulikult ilusad kontsaga saapad jalga ja astusin siis majauksest välja ning kõndisin auto juurde. Ja siis täpselt auto kõrval, kukkusin ma täiesti pikali, lausa selili, nii et jalad püsti taeva poole. Jõudsin veel pea ja jala vastu autot ära lüüa, kuid kuidagi jõudsin ikka lõpuks autosse. Pärast saime päris palju naerda, aga alguses oli ikka õudne. Sinikad olid veel kaks nädalat. tupzuu

Olin viisteist aastat vana ehk sügavas puberteedieas, kui üks üsna nägus noorsand, kellega olin varem ühel üritusel kohtunud, mind välja kutsus. Kohtumispaik oli hubane pannkoogikohvik Tallinna vanalinnas. Eriti põnev oli asjaolu, et noorhärra oli minust mitu aastat vanem ­ lausa seitseteist! Liblikad kõhus ja puudrikiht näos, sammusin siis kohviku uksest sisse, ise ärevil mis hirmus, ja võtsin istet. Noormees oli jõudnud koogid endale juba ära tellida ja söömist alustada. Kogu kohtingu vältel pajatati mulle kondenspiimast leemetava suuga sellest, kui vägev Kaalepi­-nimeline saksa lambakoer noorhärral kodus on. Lahkusin kohvikust morni näoga.

Teine lustakas juhtum leidis aset neli aastat tagasi, kui olin seitsmeteistaastane. Kujutage nüüd ette ­- on kevad, olete kõrvuni armunud ja noormees viib teid imeilusasse parki, kus linnud röögivad laulda ja lilled õitsevad kui segased. Istute parasjagu pingil, samal ajal teineteise käsi õrnalt silitades ja teineteisele unustavalt silma vaadates, kui noormehe suust kostub järgmine lause: "Ma käin korraks kusel ära. Olen kohe tagasi". Ja juba järgmisel hetkel seisab ta, tagumik paljas, lillede kohal ja vilistab rõõmsalt oma sirinale kaasa. Hurraa!  wagamama

Tekst: Kristi Kartus

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar talv 2014