“KUIDAS SUHTUB mees suhte alguses naise iluvigadesse?”

Naised on nii kuramuse ilusad, armsad ja kiirgavad. Kui märkan naise kehal küsimuses puudutatud nähtusi, siis lihtsalt kaardistan enda jaoks selle unistuste maa ehk oma armsama keha. Ahah, seal on nii ja seal on naa. Loomulikult on mehi, keda on tänapäeva retušeeritud ühiskonna poolt nii palju ajupestud, et nad on loomulikkusest täiesti võõrdunud ja elavad mingis väärastunud reaalsuses – abielluvad seksnukkudega ja teevad nendega mererannas selfisid. Ei no, elämä on laiffii! Eluterved mehed mõistavad, et igal armsal märgil naise kehal on oma lugu rääkida ja nad kuulavad tähelepanelikult – naise kehal on ajalugu nagu ka nende enda omal. Kui pikaajalisest suhtest rääkida, siis ma tahan, et mu naisel oleksid sünnitusarmid – lastest, keda ta on mulle kinkinud. Ma tahan, et tal oleksid kortsud– huumorist, naerust ja vimkadest, mida oleme kooselu jooksul jaganud. Tahan, et ta hallid juuksed mulle vanaduses meelde tuletaksid, kuidas mu naine on minu kõrval ühes elus läbi elanud tõenäoliselt nii taeva kui põrgu, ent jäi ometi minu kõrvale ka kõige raskemal ajal. Nagu ka mina olen tema kalju. Mind ei huvita elu läbi filtri vaatamine. Mulle meeldib päris naine, tema päris ebatäiuslikud täiuslikkused ja usun, et sellele kirjutab lõviosa meestest julgelt alla. Naistel oleks ka elu poole ilusam, kui nad aktsepteeriksid oma keha täielikult ja sellisena, nagu see on. Sest armastus silub kõik nii-öelda iluvead. Alati”. Lõik on pärit Margus Vaheri uuest raamatust “Aga miks mehed sellised on?”.