Liisa lugu: viinatõvest ja isiklikust kokkupuutest sellega

Mütsatus ülemisel korrusel – vanem naine veab end ülemisele korrusele ja leiab oma poja teadvuseta põrandal lebamas. Poja tervis on alkoholitarbimise tagajärjel nii halvaks muutunud, et kiirabi on juba igakuine külaline. Raske on mõelda, et see vanem naine on minu vanaema ja tema poeg on minu isa. Aastal 2012 suri Eestis alkoholiga seotud haigustesse 503 inimest, neist 380 olid mehed ja 123 naised. Vene ajal oli alkoholi sundravi tasuta, ent piiride avanedes ja Eesti taasiseseisvuse saabudes alkoholismi sundravi lõpetati ja alkoholismiravi läks tasuliseks.

Paratamatult tekib küsimus – miks me ei aita neid, kes seda tõeliselt vajavad? Alkoholism on haigus nagu iga teinegi, aga sellest vabanemine nõuab neid, kes abi osutada tahavad. Kui alkohoolikul puudub tahtejõud alkoholismist ülesaamiseks või ta isegi ei tunnista endale oma sõltuvust, siis on hädavajalik, et tema ümber leiduks inimesi, kellele alati toetuda, ja et oleks riik, mille abile loota. Paraku ei ole Eesti selline riik. Eesti sotsiaalpoliitikale seatud raamtingimused on järjekindlalt järginud uusliberalismi õpetust, kus investeeringuid inimkapitali, sealhulgas tervishoidu, on peetud teisejärguliseks. Kuidas saab üks riik oma inimestest mitte hoolida, jätta neid ilma igasuguse abikäeta? Kas Eesti riik tõesti usub, et alkoholireklaamide vähendamine ja aktsiisimaksude kehtestamine panevad ühe paadunud alkohooliku joomisest päevapealt loobuma? Mina nii ei usu, selline riigipoolne tegevus on vaid ettekääne ütlemaks: „Aga me ju oleme kasutusele võtnud meetmed alkoholitarbimise vähendamiseks.“ Eesti riik näitab sellise kaudse lähenemisega vaid seda, et ta oma alkohoolikutest ei hooli ning on isekas ja ahne, alkohol on ju teadupärast majanduslikult üsna tähtis haru – see aitas 90ndatel värskes Eesti riigis luua palju töökohti ja hiljem hakkas alkoholiostult riigirahakotti kogunema ka aktsiisimaks. Daamid ja härrad riigikogus ehk ei ole ise alkoholismiga kokku puutunud ja ei tule selle pealegi, et selle valdkonnaga tegeleda võiks. Ometi oleme me ise need tegelased endid esindama valinud, seega peaks riigikogulased lähtuma ju rahva, mitte iseendi soovidest.

On ju teada, et alkohol muudab mõned inimesed agressiivseks. Paljud Eesti pered peavad päevad läbi kannatama mõne pereliikmepoolset vaimset ja füüsilist terrorit. Politsei on saamatu – enne ei saa ju midagi teha, kui vägivallatseja reaalset ohtu endast pole kujutanud. Kas politsei on Eesti riigis siis laipade lugemiseks? Minu ema sai üsna kiiresti aru, et ei soovi ühist elu alkohoolikuga, seega ma ei ela oma isaga koos ja ta ei ole minu kasvatamiseks midagi teinud, aga ta on siiski mu isa ja mu süda murdub mõeldes, et suure tõenäosusega ei ela ta enam kuigi kaua. Mulle on täiesti vastuvõetamatu, et Eesti riigis ei eksisteeri alkoholi sundravi. Kuidas nii saab? Kas alkohoolik ei olegi inimene, kelle tervise kaitse peaks olema riigi prioriteet number üks?

Ma tahan, et praegune alkoholipoliitika Eestis muutuks ja ma olen selle oma südameasjaks võtnud. Kuniks aga ohjad minu haardes pole, võiksid seltsimehed Toompeal selle tõsise Eesti ühiskonna probleemiga tegeleda. Pole vaja tegeleda sellise lauslollusega, et teeme kampaania „Joome poole vähem!“ ja eeldame, et see on piisav lahendus. Asjale tuleks läheneda otseselt. Pole teist võimalust, kui kehtestada alkoholi sundravi ja see võiks olla tasuta, kuna pudeli taha satub paratamatult vaesem ühiskonnakiht. See on ainus viis, mis võiks tegelikult ka aidata. Seniks aga, kuni alkoholivallas midagi muudetud pole – hoidkem neid, kes teile kallid!

Buduaarile Liisalt

Kui sul on rääkida oma huvitav või õpetlik lugu, siis saada see [email protected]. Parimad lood avaldatakse Buduaari lehel ning parimatest parim võidab ajakirja Buduaar Shopping aastatellimuse ning hulgaliselt ADENi kosmeetikat. Rohkem infot leiad siit.