LÕPETA MURETSEMINE SELLE ÜLE, mida teised sinust arvavad

Kui palju mõjutab ja pidurdab sind hirm tõrjumise ees? Kui teistsugune oleks igapäevaelu, kui sa ei muretseks, mida teised sinust arvata võivad? End ebakindlalt tundes kipume unustama, et ümberringi on kümneid inimesi, kes aktsepteerivad meid sellisena nagu me oleme. Selle asemel märkame ent hoopis neid üksikuid, kellele me ei meeldi. Kuidas seda muuta?

Peamiselt keerlevad meie hirmud ja ärevused ühe asja ümber – ja selleks on kaotus. Me kardame kaotada oma nooruslikkust, sotsiaalset staatust, raha, enesekontrolli, olmemugavusi ja elu. Kuid eelpool nimetatutest ehk isegi rohkem pelgame me teiste poolt hüljatuks tulemist. See hirm on laialt levinud, sügavalt juurdunud, ja seejuures ebateadlik, mitte alati mõistusepärane. Miks me kardame äratõukamist nii paaniliselt?

Iidsetel aegadel tähendas kogukonnast väljatõukamine kindlat surma. Seega pole ime, et veel sajandeid hiljem on teiste poolt aktsepteerimine meile elulise tähtsusega. Hirm on instinktiivne emotsioon, mis on loodud meid hoiatama ja kaitsma – nii nagu auto esituled valgustavad ettetulevaid käänakuid maanteel. Ent liiga palju hirmu – nagu pimestavad meid vastutulevate autode täistuled hämaral ja udusel teel – võib põhjustada kõige suurema kartuse tõekssaamist. Iseäranis peab see paika hülgamishirmu puhul.

Paljud meist otsivad teistelt aktsepteerimist ja kindlustunnet. Paraku on see surnud ring, sest neid nüansse peaksime me leidma eeskätt iseenda seest, mitte teistelt. Kõrvalseisjate igat pilku, sõna või reaktsiooni on võimalik valesti tõlgendada.

Kuidas kasvatada enesekindlust ja tasakaalu, teiste arvamusest end mõjutada laskmata?

Püüa mõista, et tegelik vaenlane on hirm.

Franklin D. Roosevelt on väga tabavalt öelnud: „Ainus, mida me tõeliselt peaksime kartma, on hirm.“ Iseäranis hästi peab see paika isetäituvate ennustuste osas, mille kohta võib leida näiteid juba Vana-Kreeka ja Vana-India müütidest. Isetäituv ennustus on protsess, mille käigus mingi veendumus või ootus, olgu see põhjendatud või mitte, mõjutab olukorra tulemust või inimese käitumist. Esmalt on isetäituv ennustus olukorra väär määratlus, mis kutsub esile uue käitumise ning selle tulemusena saabki algne vale idee tõeks. Sedalaadi mõtteviis hävitab pahatihti nii võimalused kui suhted. Näiteks kui ekslikult mõelda, et teatud grupp inimesi sind hülgab, asud sa kaitsepositsioonile ning hakkad nendega lävima ärevalt, närviliselt ja ehk koguni vaenulikult. Pikapeale toob su käitumine kaasa kardetud reaktsiooni, mis ei olnud alguses sugugi iseenesestmõistetav ega vältimatu. See annab sulle kinnitust oma ennustuste paikapidavuses ning sa usudki võidukalt: „Ma teadsin kohe, et ma neile ei meeldi!“ 

Ometi saaks sedalaadi juhtumisi ära hoida. Jälgi oma mõttemustreid ning seda, kuidas võib su hirm võimaliku mahajätmise ees mõjutada teiste inimeste reaktsioone? Selle asemel, et lasta oma hirmul maad võtta ja uskuda ühe või teise suhte osas halba, märka positiivseid märke.

Lõpeta maailmalõpu ootamine!

Kõik hirmuvariatsioonid, kaasa arvatud hirm hülgamise ees, viivad sind nn „maailmalõpu-mõtlemise“ juurde. Teisisõnu, meie emotsioonid veenavad meid soovimatute tulemuste vääramatust hävitustööst. „Mis saab, kui ma neile ei meeldi?“ või „Äkki ta jätab mu maha?“ ja „Vahest ma ei sobitu selle seltskonnaga ning pean peol üksi nurgas istuma?“

Mitte ükski neist hirmudest ei põhjusta maailmalõppu, kuid end veendes, et nii ometi on, me paanitseme juhtuva ees ning lubame hirmul võimust võtta. Tegelikult ei suuda me ette ennustada, kuidas tulevikus juhtuda võivad ebaõnnestumised meid end tundma panevad. Õigupoolest üritame me teadlikult sellest mitte mõelda, mis vaid toidab alateadlikke hirme.

 Seega, küsi endalt: „Kui katastroof peaks aset leidma ning mu hirm hüljatuks tulemise ees saab tõeks, millised on kolm konstruktiivset viisi sellega toime tulla ning eluga edasi minna?“ Istu rahulikult maha ja räägi endale lugu (kui vaja, pane see ka kirja), kuidas sa end tunned pärast mahajätmist, kuidas sa lubad endale mõnda aega haavunud olla ning kuidas sa seejärel alustad sellest kogemusest üle saamise ning edasi liikumise protsessi. See harjutus aitab sul hüljatuks tulemise ees vähem hirmu tunda.

Mida hülgamine tegelikult tähendab?

Kui keegi leiab maad kaevates 200-karaadise teemandi, kuid peab seda tänu oma eelarvamustele väärtusetuks ja viskab minema, kas see räägib meile rohkem teemandi või selle leidja kohta? Samalaadselt kõneleb kellegi hülgamine rohkem hülgaja kui hüljatu kohta. Kõik, mida me siit välja loeme, on hülgaja lühinägelikkus.

Kui J.K. Rowling oleks lasknud nende kõikide arvukate kirjastuste äraütlemiste järel käed rüppe, poleks meil täna Harry Potteri võrratuid raamatuid. Kui Howard Schultz oleks lugematute pankade seljapööramiste järel alla andnud, poleks meil praegu maailma suurimat kohvikuketti Starbucks. Ja kui Walt Disney oleks loobunud oma teemapargi ideest sadade investorite väljaviskamiste tõttu, ei oleks meil nüüd Disney World’i lõbustusparke.

Üks on kindel: andes teiste arvamustele liiga palju mõjuvõimu, saab sinust nende vang. Niisiis, ära iial luba kellegi arvamusel mõjutada oma tegelikkust. Ei maksa ohverdada oma olemust või seda, kes sa tahaksid olla – ja seda ainuüksi põhjusel, et see kellelegi teisele ei meeldi. Armasta nii oma sisemaailma kui välimust, ja liigu ikka edasi! Kellelgi pole õigust ega võimu sind alavääristada, kui sa seda ei luba. Ja kui keegi sind tõrjubki, ei maksa kohe järeldada nagu sa oleksid tühine või ei vääriks armastust. Kõik, mida teistele tegelikult süüks saab panna, on nende lühinägelikkus ja pealispindsus.

Las „siin ja praegu“ kohalolek võidab hirmu.

Kas sa oled kunagi märganud, kuidas emotsionaalsete väljakutsetega võitlevad inimesed kipuvad rääkima sellest, mida nad ei taha tunda? Tegelikult peaksime me keskenduma pigem sellele, mida me tahaksime tunda.

Kui sa oled olukorras, mis sind ärevaks teeb, unusta ära, mida sa tunda ei taha ning tööta selle kallal, kuidas sa end parajasti tahaksid tunda. Õpi elama siin ja praegu, kurtmata selle üle, kui halvasti teised sind kunagi end tundma panid, ning ette muretsemata, mis võiks tulevikus halvasti minna. Mõtlemist on võimalik muuta!

Kui sa peaksid tegema avalikus kohas suust-suhu hingamist oma lapsele või emale, et lähedase elu päästa, oleksid sa sajaprotsendiliselt kohal ja keskendunud, kas pole? Sa ei mõtleks, mida kõrvalseisjad võiksid mõelda sinu juustest, kehast või teksabrändist, mida sa parajasti jalas kannad. Kõik need ebaolulised küsimused kaovad su teadvusest ning olukorra pingelisus paneb sind sülitama sellele, mida keegi teine sinust parajasti mõelda võiks. See tõestab, et muretsemist teiste arvamuse pärast on võimalik lõpetada.

Unusta soov olla ilmeksimatu.

Üks põhjustest, miks hirm nii sageli võimule pääseb, on see, et üks osa sinust usub nagu oleks sul alati õigus. Arvates, et sa ühele või teisele inimesele ei meeldi, sa enda meelest ei eksi. Valejutt, eksid küll! Inimesed, kes oma tundeid – iseäranis ärevust või muret – eales kahtluse alla ei sea, teevad oma elu raskemaks, ja seda täiesti ilmaasjata.

Kui sul alati on õigus, miks sa siis nii palju vigu teed? Lase end ometi kord pisutki lõdvemaks! Pisutki enesekindlam olemine tähendab, et sa suudad toime tulla teadmatusega, mis järgmiseks juhtub, ja oled sellegipoolest võimeline lõdvestuma ja lubama asjadel oma loomulikku rada areneda. Lubades endal olla rahulik isegi tundmatutes olukordades, on see tasakaalu ja usalduse alus nii suhetes kui elus laiemalt.

Niisiis on siin sinu uus mantra, mida korrata üha uuesti: „See on minu elu. Minu valikud, minu vead, minu õppetunnid. Ma ei pea kellelegi midagi tõestama. Nii kaua, kuni ma kellelegi haiget ei tee, pole mul vaja mõelda, mida teised minust arvavad.“

Väärtusta ja naudi oma erilisust.

Pidevalt kellegi heakskiitu oodates muretseme me ette teiste negatiivse hinnangu pärast. See röövib elust rõõmu, leidlikkuse ja spontaansuse. Lülitu teisele lainele! Kui sul on õnne omada miskit, mis eristab sind teistest, ära tunne selle üle piinlikkust, ja veelgi enam: ära muuda end! Unikaalsus on hindamatu aare. Praeguses hullumeelses maailmas, mis üritab sind kõigi teiste sarnaseks muuta, tasub leida julgust jääda harukordseks iseendaks. Ja kui keegi su erilisuse üle naerabki, naera vastu, et ollagi teistmoodi!

Jääda enesele kindlaks – selle eest vabandust palumata – nõuab enesekindlust, kuid see on seda väärt. Võtab aega, et selekteerida välja tõelisi sõpru, kuid nemad tunnevad sind päriselt, ja armastavad sind sellisena nagu sa oled. Ära muuda end selle nimel, et inimestele meeldida – jää iseendaks, ja õiged inimesed armastavad tõelist sind.

Võta hülgamist kui hindamatut õppetundi.

Nii pea, kui keegi sind kritiseerib või koguni maha jätab, võid sa leida end mõtlemas: „Nonii, see tõestab taas kord, et ma ei ole midagi väärt.“ Seevastu peaksid sa ent mõistma, et need inimesed ei vääri sind ega teie ühist teekonda. Hülgamine on oluline ravim, mis õpetab sulle, kuidas vabaneda suhetest ja võimalustest, mis ei toimi ning annab võimaluse leida uued võimalused, mis õitsevad. See ei tähenda nagu poleks sa piisavalt hea; see annab tunnistust, et keegi teine kukkus läbi, märkamata, mida kõike on sul pakkuda. Nüüd on sul rohkem aega end arendada ning oma valikud üle vaadata.

Jah, sa tunned hetkeks kibedust ja valu, selles pole kahtlustki. Maailmas ei leidu hingelist, kes ei tunneks kasvõi vähimatki hingepiina, kui teadvusse jõuab mahajäetuse tõik. Mõnda aega keerled sa tõesti küsimuste käes nagu „Mida ma valesti tegin?“ ja „Miks ma talle ei meeldinud?“ See on oluline ja möödapääsmatu osa. Luba oma kaotusvalul end üleni vallata, sind üleni täita – ning seejärel lase end inspireerida oma loo järgmise peatüki sissejuhatusel.

Ja nüüd – tegudele!

Oma elule tagasi vaadates leiad sa küllap nii mõnegi korra, mil arvasid end ilma jäävat millestki heast, kuid tegelikult juhatati sind hoopis millegi parema juurde. Seega, meenuta endale täna, et sa ei saa kõike kontrollida, iseäranis, mis puudutab teiste arvamusi. Lõdvestu, rahune ja luba elul areneda just nii nagu on määratud. Kuna sa ei saa mõjutada lõpptulemust ja reaktsioone, muuda ennast ja oma teekonda. Paremuse poole!

Madli Vilsar: „Kas see on tõesti see, mida sa tahad? Olla kaotaja?

„Mul on selle teiste arvamusest hoolimisega selline veider lugu, et kord ei hooli üldse, siis teine kord hoolin liiga palju ja see ühest äärest teise laveerimine on käinud minuga terve elu,“ tunnistab modell Madli Vilsar (27).  Sellest olenemata, oskab Madli omast kogemusest rääkida, et ainuke aeg kui ta on midagi edukat korda saatnud, on olnud siis, kui ta on suutnud sellest kõigest  - teiste survest, arvamustest ja  tujudest üle olla. „On päevi kus ma ei suuda ja see on ok. Keegi meist ei ole ideaalne ja see on normaalne, et meie emotsioonid elu mõjutavad. “

Madli tunnistab, et on terve oma teadliku elu saanud uksest ja aknast kriitikat. „Ükshetk ma hõljusin kuskil teiste halbade arvamuste vetes ja sain aru, et kedagi neist ei huvita tegelikult, kuidas mul päriselt läheb või mida ma päriselt teen. Ja niiii võib juhtuda igalühel meist. Ma võiks Miss Universumi võita ja kellelgi oleks ikka midagi halvasti õelda. Ma võiks kirjutada mitu suurepärast teadusartiklit ja ikka öeldaks, et sellest ei piisa. Ma võin töötada kahel kohal ja teha magistrikraadi ja ikka veel pole see kellegi teise arust piisav. Ja ühel hetkel tuli selgus, kelle jaoks ma kõike seda teen? Ainuke mis päriselt on tähtis – olla piisav iseenda jaoks. Vot sellest hetkest tundsin, kui suudan iseennast piisavalt hinnata, ei saa ka teised sildistada minu väärtust ja nende arvamus mind kõigutada.“

Madli kinnitab, et et ainult sel juhul kui suudad iseendale truuks jääda ning enda väärtust hinnata, saadab sind edasine edu. „Ja see maagiline kaitsekilp kogu selle arvamuste jama vastu tuleb iseenesest,“ lisab naine.  „Eriline ja teistmoodi olla edu võtmeks. Sa ei pea olema parim, vaid parim version iseendast, seljuhul kui sa inimestele ei meeldi, siis vähemalt tead, et sa andsid endast parima ja see on nende kaotus. Igal inimesel on oma arvamus, kui lased enda elu juhtida teiste meeleseisundist ja tujudest, siis ainuke kaotaja oled sina! Seega sel hetkel, kui hakkas laskma kellegi arvamusel ennast mõjutada, küsi endalt – kas see on tõesti see, mida sa tahad? Olla kaotaja?“

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar juuli-august 2019.