Marise lugu: minu lapse nannyst sai mehele armuke

Pärast imelist  kolmeaastast emapuhkust tuli minulgi taas tööle asuda. Jäänud oli vaid saata laps lasteaeda... Kuid siis helises telefon ja andis teada,  et mu laps peab siiski olema ootejärjekorras edasi ja koju jääma. Sellega ma nõustuda ei saanud. Olin algul väga pahur, kuna lasteaia juhataja andis ise meile sõna, et ei tule mingit probleemi ja laps saab kindlasti koha. 

Pidime kiiremas korras leidma sellele lahenduse ja ainuke pääsetee oli võtta lapsele lapsehoidja ehk nanny. See oli raske töö, sest päris võõrale inimesele ei tahaks ju usaldada oma last ja kahjuks ei olnud meil kedagi oma tuttavatest abiks võtta. Jäigi ainult otsida ja loota, et meil veab.

Paar päeva sai siis netis surfatud ja jõudsin saata paarile lapsehoidjale pakkumise, kes tundusid  mulle iseloomustuse järgi sobilikud. Vastused tulid üsnagi kiiresti ja jäänud oli veel neid reaalsuses kõnetada ja üle vaadata. Minu nõudmised olidki sellised, et lapsehoidja peaks olema vähemalt 20 aastat vana, kogemustega ja usaldusväärne. 

Leidsin oma lapsele siis sobiva nanny ja tundus, et ka laps sai kiiresti temaga lähedaseks. Tundus väga armas, siiras ja lastesõbralik neiu, vanust 23 aastat. Palusin nannyt meile koju proovipäevale, ise olin siis ka veel kodus ja jälgisin teda ühe silmaga, kuidas ta mu lapsega hakkama saab ja kuidas laps temasse suhtub. Tundus, et nende vahel oli hea klapp ja nad said ilusti sõbraks. See valmistas mulle head meelt ja ma sain rahus minna tööle. Eks natuke kripeldas ikka... .

Paari nädala pärast tundsin ma juba ennast palju paremini, olin saanud oma töörütmi sisse ja mõtted mujale.

Ja nii aeg lendaski. Minu töögraafikus tehti aga muudatus ja mul tuli olla isegi aegajalt öövahetuses, mis muidugi ei olnud just kõige sobilikum, aga töö on töö.

Tulid need ajad, kus abikaasa pidi nannyga ise ühendust pidama, kuna minu graafik lihtsalt seda ei võimaldanud.

Mõnikord oligi nii, et kui mina tulin öövahetusest koju, pidin ma ennast välja magama, sest sama päeva õhtul pidin olema ma jälle valves. See tähendas seda, et ma lihtsalt ei jaksanud päeval suurt midagi kodus teha, rääkimata sellest, et ma ei näinud vahepeal isegi oma meest ja last. Magasin kella kaheni päeval, siis saatsin nanny paariks tunniks koju, ise tegelesin oma lapsega ja siis õhtul juba jälle pidin 18 ajal tööle minema. Abikaasa jõudis aga koju kuidas kunagi - mõnikord lõppes tal tööpäev viie ajal, mõnikord aga kestis kuni üheksani õhtul ja see tähendas siis seda, et meie armas nanny pidi kõik see aeg toimetama meie lapsega. Mis iseenesest tuli tal ka hästi välja.

Pealegi ma poleks iial endale osanud ette kujutadagi, et minu abikaasa ja nanny võivad sehkendada omavahel. Ma poleks kunagi uskunud oma mehest sellist asja, veel vähem sellest siirast nannykesest, kes tundus nii armas ja tore. No tule taevas appi, vaatad otsa inimesele ja ei tule kahtlustki, et ta on selline kahepalgeline ja valelik inimene.

Kuni siis ühel päeval ma pidin minema jälle õhtusesse vahetusse, meest ei olnud kodus ja nanny jäi lapsega koju abikaasat ootama.

Sel päeval lõpetas mees töö juba enne kaheksat ära, ta veel helistas mulle ja küsis, kas jõudsin ikka ilusti tööle ja rääkisime natuke omavahel. Ta oli ikka selline rahulik, tavaline nagu alati, nii ma ei oleks saanud arvatagi, et mulle tehakse sarvi.

Jõudsin töötada paar tundi ja äkki hakkas mul enestunne käest minema. Pidasin seda täiesti normaalseks, sest vaadates mu graafikut, siis imestada polnud suurt midagi. Püüdsin enesetunnet paremaks saada külmetusravimitega, aga neetud peavalu ja nõrkus muutusid aina tugevamaks. Arvasin, et ega siin suurt teha pole midagi, palusin siis vanemal kolleegil mind välja vahetada, sest ma poleks lihtsalt suutnud tööl olla. Mulle kutsuti takso ning sõitsin kodu poole. 

Olin kindel, et mu nunnud juba magavad ja sellepärast ma ei hakanud neid oma kõnega häirima ja ütlema, et ma olen teel koju. Taksos hakkas mul veel halvem, pea käis ringi, seest keeras... Mäletan, et taksojuht veel küsis minult, kas ma vajan abi. Sisenesin nii vaikselt kui sain, sest käes oli juba peaaegu kesköö. Tegin vaikselt vahekoridori ukse lukust lahti ja astusin tuppa sisse.

Minu suureks üllatuseks avanes selline vaatepilt: istuvad kaks nunnut inimest üksteise kaisus, vaatavad filmi  ja naeravad.

Siis märkasid nad mind. Pean tunnistama, et ma pole kunagi nii punasena ja närvilisena oma mees näinudki, kui ta  siis oli. Tundub, et  vahele jääda polegi nii tore… . Mees püüdis midagi veel selgitada, et kuidas ikka kõik oli ja et ma olen kõigest valesti aru saanud. Aga mida seal oli veel vaja aru saada - ma nägin piisavalt palju, et mõista, mis minu kodus on toimunud. Olin rumal, usaldasin võõrast inimest ja lasin julgelt oma koju.

Kui te tahate teada, mis meist edasi sai, siis juhtus see, et ma andsin lahutuse sisse ja viskasin mehe kodust välja tolsamal ööl, kui ma neid kahte seal nägin.

Muidugi see nanny tegi sealt kiirelt minekut, kui mind nägi ja mingit palka ma talle ka välja ei maksnud. Ta oli niigi palju teinud ja hävitanud. Poleks kunagi arvanud, et suudan nii palju kedagi vihata kui seda naist, kes minu peret julges lõhkuda. Muidugi oli ka minu abikaasa idioot, et ta julges üldse sellist asja teha. Aga no ju talle hakkasid meeldima noored naised või kurat teab mis talle pähe lõi? Igal juhul elame praegu lahus ja tõenäoliselt temal pole enam kunagi kohta minu juures. Kui tegi üks kord sellise kõrvalhüppe, siis olen kindel, et ta jääb seda kordama. Ja mis sa teed suhtega, kui selles puudub usaldus.

Kerge lõppsõna: ka meeletult armsal inglil võib olla kaval ja tume põhi. Nii et usaldage vähem neid, keda te tegelikult ei tunne.

Buduaarile Mariselt

PS! Kui sa oskad hästi kirjutada ning sul on rääkida oma õpetlik või huvitav lugu, siis saada see aadressile [email protected] 

Iga avaldatud loo eest honorar 10 eurot.