MARITI LUGU: eksmees otsustas kolm aastat hiljem isaks hakata

59 kommentaari
MARITI LUGU: eksmees otsustas kolm aastat hiljem isaks hakata

Läksin mehest lahku enam kui neli aastat tagasi. Põhjuseks oli see, et armastus sai otsa. Mõlemapoolselt. Lahkumineku otsus oli ka mõlemapoolne. Me elasime laenuga ostetud korteris ja jäime lapsega sinna edasi elama ning ka laenu maksma. Mees leidis endale üürika ja kolis välja.

Läksin mehest lahku enam kui neli aastat tagasi. Põhjuseks oli see, et armastus sai otsa. Mõlemapoolselt. Lahkumineku otsus oli ka mõlemapoolne. Me elasime laenuga ostetud korteris ja jäime lapsega sinna edasi elama ning ka laenu maksma. Mees leidis endale üürika ja kolis välja.

Kõik loomulikult ei juhtunud üleöö. Asi hakkas halvaks minema peale lapse sündi, nagu see ka teistel paaridel tihti on. Mees ei pakkunud mingit tuge ja jätkas oma vana elustiili, mida elasime enne lapse sündi, kuid mida mina enam koos temaga elada ei saanud. Ka raseduse ajal ei käitunud ta kui tulevane isa – kogu aeg rabas tööd teha ja ei leidnud kordagi aega isegi ultrahelisse või beebikooli tulla. Ka sünnitamise ajal leidis ta 10 minutit aega, et mind haigla ukse juurde ära visata ning tuli tagasi alles 10 tundi hiljem, kui laps oli sündinud. Esimene pool aastat ei saanud ma ühtegi ööd magada, sest laps oli väga rahutu, mees aga magas kõik ööd, sest tema oli pere toitja ja vajas puhkust ning nädalalõppudel lõõgastust. Ta ei tundnud üldse huvi lapse vastu ega ei tegelenud temaga. Õigustuseks ütles, et laps olla olnud minu projekt ja las ma siis nüüd tegelen sellega. Selgituseks ütlen, et ma ei teinud seda last salaja vms, see oli meil mõlemal planeeritud laps ja teadlik seks rasestumise nimel, aga minu eksmehel oli kindel veendumus, et mehed teenivad raha ning naised tegelevad laste ja toiduvalmistamisega. Kui laps sündis, siis ta ütles, et esimesel eluaastal ei olegi isal mingit rolli lapse kasvatamisel. Läksime lahku, kui laps oli peaaegu poolteist aastat vana, tänaseks on laps kuuene, mul on uus mees, kes on ka sellele väikesele poisile viimased kolm aastat isa eest olnud. Lapse isa elas vahepeal ka soojal maal ja sel suvel saabus koos uue pruudiga kodumaale ning kuna ka uuel naisel on laps, siis tekkis ka temal huvi oma lapse vastu, et siis neljakesi nüüd perekonda mängida. Loomulikult on minu poeg teadnud ka oma pärisisa, kuigi isa ei andnud kordagi näole 3 aasta  jooksul. Ma pole keelanud neil suhelda, aga isapoolne huvi oli väga  väike ja see on viinud olukorrani, kus laps nimetab isaks ka minu uut meest, kes reaalselt on temaga tegelenud, kellega nad käivad iga päev koos trennis ja keda ta väga armastab. Minu elukaaslase kutsumine isaks on poja oma soov olnud, keegi pole seda palunud, pigem vastupidi – mu mees ütles alguses mitu korda, et ta on onu, aga laps muutus sellest väga kurvaks ja ütles, et tema sõbral pole ka pärisisa, aga sõber kutsub ikkagi teda isaks. Ju ta tahtis, et ka tal oleks isa, nagu teistel lastel. 

Kuigi  mu eksmehe näol on tegu eduka ärimehega, siis ei ole ta peale lahkuminekut ka midagi maksnud. Ütleb, et kuna korter jäi meile ( mille laenu on veel maksta summana u 50% ja ajaliselt 10 aastat), siis tema on oma panuse andnud juba mitme aasta jagu ette. Samuti rõhutab ta, et lapsel on ju uus kasuisa,  kes on nn pereliige ja peaks siis ka lapse eest hoolt kandma. Nüüd aga viiimastel kuudel on palju muutunud. Nagu ütlesin, siis on tema uuel naisel sama vana peog ja nüüd on alanud võitlus, et minu poeg ja selle naise poeg kasvaksid koos ja neist saaksid vennad. Isa sunnib oma poega, st minu last, et ta nimetaks seda teist last oma vennaks ja kuigi ta toetust ei maksa, siis ütleb, et on nõus poole ajast last enda juures hoidma ning ka sel ajal lapse kulud katma ning sellisel juhul ei peagi ta midagi maksma. Ütleb, et tegu on lapse õnnega ja kasvatamisega, aga mina näen selles ainult raha. Ütleb veel, et kui raha on mulle nii oluline, siis ta võib võtta kogu hoolduse enda peale – et kasvatab ise last ja katab ka kõik kulud. Aga raha pole  mulle oluline, saame ka ise hakkama. Pigem on asi selles, et isaks ei saa olla siis, kui parajasti tuju tuleb. Viimased 3 aastat ei tulnud laps meelde isegi mitte lapse sünnipäeval või jõulude ajal, aga nüüd on soov hakata musterisaks. 

Asja kõige alatum osa aga on see, et lapse isa pöördus esimesena lastekaitsesse ja kuna seda organisatsiooni on Eestis vaid üks, siis ei saa lastekaitse mõlemat vanemat kaitsta ning asub kohe sellele poolele, kes esimesena kaebab teise vanema peale. Mind nüüd süüdistatakse, et ma ei anna last isa juurde, kuigi isal on selleks kõik õigused ja põhimõtteliselt olen sunnitud last andma isa juurde, kes teda viimased 2 aastat peaaegu et ei näinudki. Ka laps ei taha ise väga minna sinna, aga eksmees ütleb, et poeg on minu poolt üleskeeratud ja asi on harjumises – küll laps ära harjub, kui tal seal olla lubatakse. Isa on suutnud lastekaitseliidu üles keerata ka minu uue mehe vastu ning kuigi ta on enamuse ajast viimastel aastatel Eestist eemal olnud, siis on ta suutnud neile ära tõestada, et ma olen last tema eest varjanud juba 2 aastat ja just sel põhjusel pole ta ka toetust maksnud, et ma ei luba tal lapsega koos olla. 

Olukord on väga tobe ja ütlen ausalt, et ma ei tahaks küll kohtusse minna, sest see võtab kõik aega ja raha, kuid hetkel, kui ka lastekaitseliit on minu vastu, ei näe ma muud võimalust.

Ma ei oota nõuandeid või moraalilugemist, kuidas ma olen paha ema, et ei taha oma last 50/50 lapse isaga jagada. Buduaarile saatsin selle loo eelkõige jutu viimase osa pärast, milleks on soovitus teistele seoses lastekaitseliiduga. Järjest rohkem olen kuulnud, kus isad kasutavad just lastekaitseliitu emade vastu, et saavutada oma eesmärke. Kuna lastekaitseliitu ei huvita sedavõrd rahad, vaid just see, et nii ema kui isa saaks lapsega võrdselt olla ja laps oleks seejuures õnnelik, siis ei huvita neid ka eriti sellised argumendid, et isa pole lapsega koos olnud 3 aastat ( nüüd ta ju tahab olla jälle isa ja mul ei tohi olla õigust sellest keelduda) ning isa ei ole maksnud toetust. Naised, kui teil on probleem eksmehega lapse jagamise teemadel, siis tõmmake kohe algusest peale lastekaitseliit oma paati ja siis on elu palju kergem, sest kui isa on sinna esimesena jõudnud ning näeb igati normaalne mees välja ja lisaks on ka sõnaosav ning sõbralik nende lastekaitseliidu naiste vastu, siis on ta koheselt ka võitja selles mängus.

 

Buduaarile 6-aastase poja ema Marit

Buduaari arhiiv

Kui sul on oma kogemus ja lugu ükskõik mis naiste elu puudutaval teemal, mida soovid teistega jagada, siis kirjuta info@buduaar.ee