MEHE KULUL ELAV NAINE: miks ma peaksin tööle minema?

Liisi on noor naine, kes on küll ülikoolis käinud, ent tööd pole ta oma elus kordagi teinud ning täna elab ta oma elukaaslase kulul, kes teenib piisavalt, et mõlemale luksuslikku elu pakkuda. Teisalt mõtiskleb Liisi, et ta võiks tööle minna küll, kui keegi talle piisavalt palka maksta suudaks - 2000 eurot on tema jaoks vähe...

Loe Liisi kirja allpool:

Ma ei ole laisk inimene, pole seda kunagi olnud, kuid see ei tähenda, et ma oleksin nõus looma kombel päevast päeva tööd rügama ja seda kopikate eest. Mina leian, et need naised, kes vahel isegi seitse päeva nädalas tööd teevad, raiskavad oma elu - keskmise Eesti naise palk on ju tänapäeval naeruväärselt madal. Kuu aega rügada kopikate nimel ja sa ei saa endale isegi korralikku kasukat lubada... Kui palk jääb alla 2000 euro, siis olgem ausad, sellega ei saa endale elu pakkuda. Sellega saab otsast otsani toime tulla ja kogu moos - kui mees teenib samuti vähe, siis on olukord lausa kohutav ju. Ja sellepärast ei olegi mina mitte kunagi tööle läinud. Ma naudin pigem neid hüvesid, mida teenindusvaldkonnas töötavad inimesed mulle pakkuda saavad.

Ma olen 25aastane, mul on bakalaureusekraad majanduses ja ma saan veeta oma päevad tehes seda, mida ma tahan. Praegu ma näiteks ei teagi, mida ma täpselt tahan ja ma ei pabista üldse, sest mul on väga kihvt mees, kes mind toetab ja tänu kellele saan kanda Armani saapaid ja Dolce & Gabbana kleidikesi. Ma hellitan ennast spaades, külastan ilusalonge ja mõtisklen teemadel, millest Eesti meelelahutusmaailmas hetkel kõige suurem puudus on. Mul on väike äriidee ja kui ma tunnen, et aeg on küps, siis mehe abiga panengi oma ettevõtmise püsti. Ma juba tean, et tahaksin helesinise ja kullaga kontoriruume ja punast sametist diivanit... Ja mõnda hinnalist maali seinale. Ja siis midagi sellist, mis on nii hinnaline, et kui Eesti avalikkus sellest haisu ninna saab, siis ta hakkab minu tegemiste vastu huvi tundma ja nii lihtsalt minu ettevõte kuulsaks saabki.

Aga jah, selle asemel et hommikust õhtuni kopikate eest kellegi teise heaks tööd teha... Oh, kuidas te suudate? Ma kohe tõsiselt ei saa aru, kuidas teised naised saavad üldse elada nii, nagu nad elavad - millal te üldse elust rõõmu tunnete ja puhkate, kui te peate enamuse ajast tööd tegema?

Kõige rohkem on mul kahju neist, kes isegi laupäeval ja pühapäeval peavad tööd tegema - see, kui sa pead kogu aeg töölainel olema ja oma elu üldse elada ei saa, on ju väga nõme. Kuidas sa üldse jõuad arusaamisele, mida sa elult tahad, kui sul pole aega isegi sõbrannaga kohvile minekuks või trennis käimiseks...

See "keskkool, ülikool, töö ja perekond" rutiin pole üldse midagi lihtsat ja head ju - miks te seda teete? Müts maha teie ees muidugi, sest mina nii ei suudaks.

Olen mõelnud, et kui saaksin 2000 eurot netopalka ja teeksin tööd, mis mulle meeldib ja mind kui inimest samuti arendab, siis ehk oleksin nõus käed lööma...

Aga isegi sellise palga eest ei saaks ma endale lubada sellist elu, mis mulle sobib. Eesti talv on nii trööstitu ja vähemalt kolm või neli kuud aastas on mul vaja soojal maal oma energiapatareisid laadida. Muidu muutub jume ka veel kahvatuks ja pole midagi jubedamat, kui olla hall kana keset külma Eesti talve...

Buduaarile Liisilt