SUHTESÕLTLASE PIHTIMUS: konarlik teekond tõelise armastuseni

Esimene armastus Kui olin 16, oli väga populaarne jututubades ringi kolada. Ühes neist saingi tuttavaks oma esimese peigmehega, kellega pikalt internetis suhtlesime. Lõpuks saime ka päris elus kokku ja Cupido armastuse nooled lendasid kohe - isegi erinevates linnades elamine ei muutnud esialgu suhet keerulisemaks. Võtsin pea igal nädalavahetusel ette teekonna Tartust Tallinnasse, et saaksime koos olla, ka koolivaheajad ja suve veetsin pealinnas. Muidugi märkasin, et teda häiris, kui sõbrannadega Tartus pidutsesin ja tema Tallinnas aega veetis, aga uskusin, et see läheb üle. Kuna ta oli tol ajal ülekaaluline, tekitas see temas ebakindlust, mind tema ülekaalulisus aga ei häirinud. Vaatamata mu ponnistustele ja kinnitustele, et mul jätkub silmi vaid tema jaoks - mis oli sulatõsi - sai noormehe ebakindlus suhtele saatuslikuks, kui olime pea kaks aastat koos olnud. Olime noored ja uljad, ometi uskusin südamest, et oleme aastakümneid, kui mitte terve elu, koos. Mu esimene suhe sai läbi, sest tema hirm mind kaotada, vahemaa ja minu eriti sotsiaalne elu Tartus, said noormehe jaoks ületamatuks takistuseks. Kuidas edasi? Pärast lahkuminekut kinnitasid mulle kõik, et esimene armastus läheb alati aia taha, aga 18-aastane mina oli elus sügavalt pettunud ja otsustas, et on viimane aeg turul ringi vaadata, milliseid karvaseid ja sulelisi pakutakse. Uskusin, et olen täiega tegija naine ja mängin meestega niisama, sest mitte keegi ei saa enam minu südant murda. Tegelikult olin ikka see roosamannavahuline armastust ihkav neiu, kes lihtsalt pidas end kalgiks ja külmaks. Pärast mõnda aega mitmel rindel deitimist, tekkis palju suhted ja "suhtelaadseid" tooteid, mis viimaks lõpu leidsid. Olin lausa suhtesõltlane, kes hüppas ühest suhtest teise, läbi mõtlemata, miks ma kogu aeg sarnaseid vigu kordan. Teadmine, mis mu mustrit lõpuks muutis, tuli 27-aastaselt, kuid enne sain mitmeid kordi kõrvetada. Ebaõnnestumised suhtemaastikul Olin seitse kuud lummatud Iirimaal elavast eestlasest, keda nägin ainult kaks korda. Ma tõesti lootsin, et sellest saab midagi enamat, aga tema jaoks olin vaid hea vaheldus, kellega MSN-is vestelda. Ta lausa mainis, et kui tõesti tahaks minuga midagi tõsist, tuleks ta ju Eestisse elama, aga seda ei juhtunud. Lõpuks võtsin end kokku ja vabastasin end köidikutest, mille lummuses ta mind hoidnud oli – seda pea kogu suhtluse aja kaugel Iirimaal olles. On mõnel mehel ikka mõju! 20-aastaselt olin koos inimesega, kes oli 31-aastane. Ta oli just see mees, kellega pere luua, mida ta ka soovis, aga mina tundsin, et olen veel liiga noor ja tahan natuke ringi vaadata. Kõik tundus pealtnäha nii õige, aga sisimas valdasid mind kahtlused. Kui minuni jõudsid kuuldused, et perereliikvia ehk vanaemale kuulunud kihlasõrmus on välja otsitud, sain aru, et pean suhte lõpetama, sest petan teise inimese lootusi. See oli ilmselt kõige raskem lahkuminek, sest mitte keegi ei taha teisele haiget teha. Hoolimine võis ju olla, aga sügavat armastust minu poolt polnud. Tahtsin oma ellu midagi tormilisemat. Mõnikord tuleb aga soovidega ette vaadata, sest need võivad liiga äärmuslikul moel täituda. Mind võlus pea aastaks ära soomlane, kellega tutvusin ühes Tartu pubis. Ta oli enesekindel, jutukas ja teadis, mida elult tahab. Alguses olime boonustega sõbrad, sest tema tahtis lihtsalt Eesti naisi nautida. Kuigi proovisin ennast veenda, et see pole minu jaoks tähtis, olin südames siiski armukade. Kõige enam häiris mind tema suur armastus alkoholi vastu, aga esialgu arvasin, et see on põhjanaabrite puhul tavaline. Aja jooksul hakkasid rollid vahetuma – sain aru, et sellest suhet ei tule, aga soomlane kinnitas, et on minusse armunud. Ma ei suutnud seda tõsiselt võtta, sest varasemalt oli ta mulle öelnud, et olen küll kena naine, aga suhet ta siiski ei taha. Kui ta pärast neljakuulist praktikat tagasi Soome läks, oli ta üha kindlam, et tahab suhet ja mõistab, mida tema jaoks tähendan. Kui ta mõne kuu pärast tagasi Eestisse tööle tuli, otsustasin meie suhtele võimaluse anda. See oli suur viga, sest asjad läksid aina hullemaks - ta oli väga armukade ning tahtis kontrollida iga mu käiku, lisaks jõi ta päevas vahel lausa kaheksa õlut. Ütlesin mitu korda, et see häirib mind, aga see oli kui hane selga vesi. Minu jaoks sai mõõt lõplikult täis, kui ta pärast üht tüli mind lüüa tahtis. Pöörasin küll pea eest ja see ei õnnestunud, aga sain aru, et minust ei saa naist, kes teiste eest oma sinikaid varjama hakkab. Ta üritas veel pikalt minuga kontakti otsida, helistas isegi mu sõpradele ja isale, aga jäin endale kindlaks. Kes üks kord lüüa tahab, teeb seda jälle! Ja see pole vabandus, et inimene on alkoholi joonud - ka see on sõltuvus, millega peab tegelema. Olen õnnelik, et sellele toksilisele suhtele uut võimalust ei andnud. Valed valikud jätkuvad Olin koos ilueediga, kelle puhul mind võlus tema välimus - kaks meetrit pikkust ja imeilusad pruunid silmad. Ometi vaatasin mööda sellest, et noormees oli põhiharidusega töötu, kelle jaoks oli normaalne 23-aastaselt isa käest raha küsida, et oma kingakollektsiooni täiendada. Lisaks tahtis ta ka mind muuta – tema südamesooviks oli, et oleksin rohkem üles löödud, kannaksin kõrgeid kontsi ja meigiksin end. Ma hakkasin seda kõike tegema, aga mitte millestki ei piisanud. Minu viimane piisk karikasse oli see, kui ta pärast neljakuulist suhet mainis, et ei saa poekotte tassida, sest uued kingad hõõruvad! See oli kui reaalsuskontroll, et ta võib välimuselt olla nii ilus kui tahes, aga meie sisemused on nii erinevad, kui üldse olla saavad. Ma tahtsin enda kõrvale kedagi, kes suudab ise raha teenida ega veeda peegli ees viis korda rohkem aega kui mina. Ja sel samal päeval me lahku läksimegi. Seejärel tutvusin Eestis ühe Kolumbia mehega, kellega oli suhe just nii romantiline, nagu Ladina-Ameerika filmides oleme harjunud – lillebuketid, kommikarbid ja pikad armastusavaldused, mida iga neiu salamisi soovib. Kui alguses olime ainult sõbrad, siis aja jooksul sai sellest suhe, millele mõeldes on mul siiani ilusad mälestused. Kahjuks kaotas noormees töö ja langes sügavasse depressiooni. Kuigi tahtsin talle toeks olla, oli ülijutukast noormehest saanud kurva kuju rüütel, keda mitte miski ei rõõmustanud. Ta vihjas kogu aeg, et ei saa meie suhtele pühenduda, sest peab enne olulisemate asjadega tegelema. Nii ma lõpuks nägingi, et potentsiaali enam pole ja jätsin sisuliselt ennast ise maha. See tundus sel hetkel kõige õigem, sest üksi ei saa tangot tantsida. Kuigi sellest suhtest ei saanud asja, on mul siiani ilusad mälestused. Pärast romantilisest ja õrnahingelisest „seebikastaarist“ lahkuminekut viis elu mind hoopis uutele radadale - tutvusin 24-aastaselt 38-aastase mehega, kellel oli kolme erineva naisega kolm last. See oli suhe, mis on ilmselt paljudel naistel läbielatud etapp. Olla koos kellegagi, kes on väga macholik mees - nii domineeriv, et lausa kütkestab, aga samas küllaltki ohtlik, sest kõik käib tema taktikepi järgi. Meid ei sidunud peale seksi suurt midagi ja aja jooksul sain aru, et suhtega jätkates, tuleb ainult suurem katastroof. See oli ka aeg, mil sain aru, et pean lahti laskma suhetest, mis kuhugi ei vii. Õnneks sai ka tema sellest aru ja 1,5 aastat kestnud kokku-lahku trall sai lõpuks läbi. Me ei defineerinud koosolemist kordagi suhtena, sest koos me ei elanud, aga ilmselt tõmbas kirg meid teineteise poole. Ainult kirele täisväärtuslikku suhet kahjuks üles ei ehita. Õpetlik suhe Minu kõige õpetlikum suhe oli minu eelmine suhe, mis kestis kaks aastat. See oli rahulik ja andis aimu, et ka mina võin midagi püsivamat leida. Me olime küll iseloomult päris erinevad, aga alguses see nii palju ei häirinudki. Ta oli palju vaiksem kui mina ja talle meeldis trenni teha, mina aga olen rohkem vaimsete huvidega. Olime pea aasta ja üheksa kuud koos olnud, kui noormees mainis, et võiksime siiski lahku minna. Minu jaoks oli see väga raske, sest tundsin, kuidas olen jälle ämbrisse astunud. Jah, me olime erinevad, aga ehk ei pea ma sel korral kõike otsast alustama? Jäime minu soovil edasi suhtesse, sest midagi otseselt halvasti polnud. Tegelikult tiksusime tuimalt edasi. Kui me 2017. aasta suvel koos pulmas käisime, sain aru, et enam pole mõtet elu raisata! Kui nägin seda kõikehõlmavat armastust, mis noorpaarist abielludes kiirgas, sain nagu välgutabamuse, et tahan ka seda kõike! Minu kõrval ei olnud aga õige inimene. Olin juba hakanud endalegi valetama, et ma ei soovi lapsi, kuigi tegelikult soovisin. Lihtsalt mitte selle mehega. Ka mu eks tundis sisimas samamoodi, sellepärast ta ka lahkumineku jutuga lagedale tuli. Nii ma ütlesingi, et tal oli õigus ja me peaksime endale leidma õigemad partnerid - inimese, kellega tulevikku näeme. Olin juba 27-aastane ja teinud suhetes rohkem vigu, kui jõuan kokku lugeda. Sel hetkel taipasin, et nii ei saa see jätkuda. Valgustus Ma olin kindlasti mingil määral suhtesõltlane, sest suuresti olid mu suhted loodud valedel alustel – vaatasin kas ainult välimust, uskusin pikalt, et draamad on suhte normaalne osa ja arvasin, et elus peab kogu aeg vürtsi olema. Tegelikult ei pea – ja oma viimasest suhtest lahku minnes sain aru, et kui õige inimese leian, suudan teda ka hoida. Selleks pidin endale selgeks tegema, mida ma üldse soovin. Ma tahtsin meest, kes oleks valmis pühenduma ja kuuldes sõna „lapsed“ ei jookseks nelja tuule pole minema. Kedagi, kellega ei peaks kassi-hiire mängu mängima. See on puhas jama – kui inimene on sinust huvitatud, siis ta helistab, näitab seda välja, tuleb kohale. Lisaks ei pea kedagi teist teesklema, vaid on võimalik iseendaks jääda, sest just see loeb. Pärast viimast lahkuminekut võtsin vastu kindla otsuse, et ma ei hakka raiskama aega meestele, kelle puhul pikemat potentsiaali näha pole. Ja ma ei tea, kas see oli saatus, mu enda läbimõeldud otsus või miski muu, aga pärast seda ma oma tulevase abikaasaga tutvusingi. Me rääkisime lastest teisel kohtumisel, ta oli ülimalt avatud ega kartnud midagi ja kuigi ma oleksin võinud pärast mitmeid luhta läinud suhteid oma südame sulgeda, siis ma ei teinud seda! Ja hea on, et ei teinud – Tinderi tutvusest sai abielu, meil on pea kaheaastane laps ja kuigi vahel on raske teineteise jaoks aega leida, on see kõik hoopis teistmoodi kui varem. On imeline tunne usaldada oma partnerit ja teada, et talle saab loota. Omadus, millega ma varem pole palju kokku puutunud. Me olime aasta aega suhtes olnud, kui kokku kolisime ja pärast seda jäin ma lapseootele. Kui meie tutvusest sai aasta ja seitse kuud, siis me abiellusime. Ei mingit kahtlust, et mis siis, kui tema pole see õige. Nendele küsimustele olin minevikus pidanud palju mõtlema ja alati oli rahutustunne sees, nüüd aga mitte. Ma ei ütlegi, et suhted peaksid ülikerged olema, kindlasti on ka vahel tülisid, aga kui kaks inimest suudavad normaalselt rääkida, ega tekita tülidest sõjatandrit, on see igati normaalne suhte osa. Täisväärtuslik suhe on stabiilne, põhifookuseks ei ole välimusega seotud kuld ja kard. Pole ka haiglaslikke armukadedusdraamasid, sest suhte ja abielu alustala on usaldus – see on vundament, millest kõik alguse saab. Kui usaldus puudub, pole isegi mõtet loota, et suhtest asja saab. Mõnikord muidugi mängib suhte purunemisel rolli aeg, sest kui partneritel on tulevikust erinev nägemus, siis laev kaugele ei purjeta. Nii nagu minulgi minevikus juhtus. Sihtpunkt Minu teekond naiseni, kes ma täna olen, on olnud konarlik. Minu unistus, et teen kohe kõik otsused õigesti ega kolista erinevaid ämbreid, ei täitunud. Küll aga on need kogemused pannud mind väärtustama seda, mis mul hetkel olemas on – ma olen abielus inimesega, kellega jagame elust ja suhtest sama nägemust. Kui eelmistes suhetes tundsin hirmu, et ma pole piisav või pole partner piisav, siis nüüd mul sellist tunnet pole. Kuigi olen teinud elus valesid valikuid, ei kaotanud ma kunagi usku tõelisesse armastusse ja selleni jõudmine võttis aega! Nagu öeldakse – väga head asjad lasevad end tavaliselt kaua oodata. Minul oma abikaasa puhul niimoodi läkski. Enne õige printsini jõudmist tuli palju valesid konnasid suudelda. Mõnel on see teekond siledam, aga lõpuks loeb ju sihtpunkt! Jaanika Eliase raamat "Suhtesõltlasest õnnelikuks abielunaiseks" ilmub sügisel. Sealt saab pikemalt lugeda, milliseid mõttemustreid pidi Jaanika muutma, et elus lõpuks õige valik teha. Teekond, mil Jaanika õppis iseennast tundma ja sai aru tehtud vigadest, oli keeruline ja pisaraterohke.