Susan Luitsalu kolumn: Hallid hiired ja värvilised paabulinnud

Susan Luitsalu kolumn: Hallid hiired ja värvilised paabulinnud

Üks mu tuttav ütles hiljuti, et naiste diskrimineerimise juures peaks kõigepealt alustama naistest endist. Selles mõttes, et mitte keegi ei suuda nii õelalt ja emotsionaalselt üht naist tagasi hoida ja maha teha kui teine naine.

Üks mu tuttav ütles hiljuti, et naiste diskrimineerimise juures peaks kõigepealt alustama naistest endist. Selles mõttes, et mitte keegi ei suuda nii õelalt ja emotsionaalselt üht naist tagasi hoida ja maha teha kui teine naine.

Ühest küljest pole ma sellega nõus, sest naisi teevad üsna võrdselt maha ka mehed. Pole veel kunagi kuulnud, et keegi mõne prohmakaga hakkama saanud meespoliitiku kohta „loll blondiin” ütleks või arvaks, et mingu koju lapsi kasvatama. Selles suhtes olen aga nõus, et vähemalt naised võiksid siis kokku hoida ja pigem rõõmustada, kui kellelgi meist õnnestub saada ministriks, telesaate juhiks, kuulsaks lauljaks või mis iganes muuks avaliku elu tegelaseks.

Huvitav, miks on seda osadel naistel nii raske teha? Võibolla seepärast, et tüdrukuid kasvatatakse alalhoidlikemaks. Kindlasti on paljud väiksena kuulnud, et tüdrukule ei sobi see või too – kõva häälega karjuda või puu otsa ronida. Tüdrukud miskipärast ei tohi oma riideid mustaks teha, kui samas poistele antakse porised põlved üsna kergelt andeks. Niimoodi siis paljud naised kasvavadki juba eos hallideks hiirteks. Või mõned ka totaalseteks paabulindudeks, kuid siiski veendumusega, et naise point ongi lihtsalt kena välja näha.

Minu poolest olgu hiired hallid ja paabulinnud värvilised, kuid mis tegelikult selle asja juures närvidele hakkab käima – see, kui need tegelased arvavad, et ka teised peavad olema täpselt samasugused nagu nemad. See, kui teistel üritatakse sabast kinni haarata ja hoogu maha tõmmata.

Hallid hiired istuvad passiivagressiivselt kodudes ja pritsivad naistefoorumites tatti iga esile tõusnud naise või niisama paabulinnu pihta. Teate ju küll neid „Issand jumal, jälle tema! Miks tal on vaja igal pool figureerida, esineda või arvata?” sisisejaid. No need mutid, kellele jääb ette nii iga naabrinaine kui telekas figureeriv naiskuulsus. Kel endal pole suurteks tegudeks julgust või ettevõtlikkust. Nende meelest oleks vist tore, kui iga viimanegi kui tissipaari omanik passiks kodus, kokkaks, koristaks, sünnitaks lapsi ja käiks ainukese meelelahutusena Perekooli foorumis klatšijutte veeretamas.

Paabulinnud jälle kriiskavad nii kõigi pihta, kes oma halli elu elavad, kui ka nende pihta, kes elavad neist värvilisemat elu. Esimesed on nende meelest lihtsalt mõttetud, teiste peale ollakse kadedad. Paabulinnukestel on lisaks niisama bitch’imisele ka mingi pidev vajadus meestele pugeda. No näiteks – kui üks tuntud seltskonnabeib oma peika käest kõvasti kolakat sai, lugesin huvi pärast kommentaare. Ma ei taha siin nüüd teiste naiste maitse­eelistusi diskrimineerida ega midagi, aga veidral kombel just suurem osa end erinevate pikendustega ehtinud ja muumiaks päevitanud mimme kirjutas Facebookis, et ju siis inimene oli ise kolaka ära teeninud. Eks ta ikka ajas mehe närvi! Mu ema ajab mind pidevalt jumalast närvi. Ma ei lähe talle külla ega pane talle selle eest ühte korralikku võmmu kirja. Mind ajavad närvi ka müüjad poes ja kolleegid töö juures. Pole neist ühelegi veel kätega kallale läinud. Ma usun, et kui need paabulinnud aju sealt juuksepikenduste alt välja kraabiks ja seda lõpuks kasutama hakkaks, saaksid nad tegelikult aru, et psühhopaatidest meeste poolele asumine tuleb mingitest tumedatest tunnetest nagu kadedus. Sul on lihtsalt kahjurõõm, et sel siiani edukal pifil lõpuks ometi s*tasti läks. Mitte sellest, et sa oled veendunud, et naised (seega kaasa arvatud sa ise!) peaksidki kõik oma mehe käest aeg­ajalt molli saama. Noh, et kui õigel ajal sokke ei pese või valel ajal nalja teed.

Kõige selle juures – kas pole üllatav – ajavad mind samavõrra närvi ka feministid, kes peaksid justkui naiste õiguste eest väljas olema. Käisin Facebookis nende kommuuni uudistamas ja jõudsin järeldusele, et keegi pole mind elus sedasi ahistanud kui mõni pühendunud feminist. Üks näiteks arvas, et huulepulga pildiga seinakaunistused Tallinna lennujaama naiste WC­s on naisi alandavad. Kui keegi vastu vaidles, tegid paar hullunud aktivisti talle selgeks, et tal ei ole õigus. Sealjuures laiendades solvumist tervele naissoole. No ma ei tea… Mul ei ole küll aega end iga kleepsu pärast puudutatuna tunda ning mingid soolised erinevused meil siiski praegusel ajal on. Näiteks on mehed end juba mõned sajandid mitte meikinud (kui paar rokkstaari välja arvata). Mida siin siis nii hirmasti solvuda? Põhiline aga – see on samamoodi naiste raamidesse surumine, kui näiteks öelda, et naine peaks vait olema ja rääkima siis, kui kana pissib! Tahan ja vaimustun huulepulkadest! Vaimustun millest iganes!

Mida ma lõpetuseks öelda tahan – naised, tõesti, pakse õllekõhuga vanamehi, kelle meelest iga naise koht on juba maast madalast pidevalt kas sünnitusmajas või kodus pliidi ääres, on niigi palju. Katsuks kadeduse alla suruda ja teistele naistele nende tegemistes pigem tuult tiibadesse soovida, kui end seelikusabasse raskuseks haakida.

 

Buduaarile Susan Luitsalu

Kolumn ilmus Buduaari ajakirjas kevad 2015