Tere, ma olen 16 ja mul on HIV!

"Tere. Ma olen 16-aastane neiu Tartust. Mul on pikad pruunid juuksed ja rohelised silmad. Ja mul on HIV," alustab oma juttu kasutaja jennifer15  elukirjanike portaalis Blablabla.

Kogu lugu algas üheksa kuud tagasi. Oli mu parima sõbranna sünnipäev, kui kaks noormeest kutsusid meid majapeole. Loomulikult olime nõus minema. Peol oli mitmeid poisse ja tüdrukuid veel. Või siis pigem noori naisi ja noormehi. Jõime seal ohtralt alkoholi, kuid lõpuks otsustasime minna sõbrannaga siiski koju. Leidsime ka kaine autojuhi. Noormehed, kes meid kutsusid, küsisid meilt telefoninumbrid ning siis läksime koju ära.
 
Nädal aega hiljem, nädalavahetusel, helistasid nad uuesti. Läksime ka seekord. Oli ka plaan jääda ööseks. Rahvast poole vähem ning hakkasime mängima bailat. Varsti olime me kõik piisavalt purjus. Üleliigsed inimesed läksid minema ning jäime vaid meie neli. Kaks noormeest ja meie. Kahjuks olin ma nii purjus, et ei hakanud üldse vastu vaidlemagi, kui mees mind suudles. Tegelikult ei olnud ta minu jaoks ligitõmbav, lihtsalt tol ajal ajas sõbranna oma tahet peale. Minu sõbranna ja see teine noormees kadusid teise tuppa ära ning siis alles hakkas kogu trall pihta. Me olime vahekorras. Hiljem sain aru, et me ei kasutanud kaitsevahendeid. Ja kuna mu sekselu polnud ka just eriti aktiivne, ei kasutanud ma ka antibeebipille. Hommikul ärgates pidi mul paha hakkama, kui olin aru saanud, millega hakkama sain. See oli üks mu elu kõige kohutavamaid päevi. Kahetsesin seda meeletult. Kuid tagasi seda ju võtta ei saanud. Sõbrannal oli sama.
 
Noormehed helistasid meile hiljem päris mitu korda, kuid me ei vastanud neile enam. Alguses kartsin, et olen rase, kuna menstruatsioon hilines. Tegin testi, õnneks näitas, et ma ei ole rase.
 
Kaheksa kuud hiljem märkasin, et olen kaalu kaotanud, kuigi trenni pole teinud ja sõin ikka samamoodi. Lükkasin selle koolistressi kaela. Hiljem hakkas mul olema tihti väike palavik ning ma ei mõistnud, miks see nii on. Muutusin ka järjest rohkem väsinumaks ja väsinumaks. Kõige tipuks oli mu menstruatsioonitsükkel täiesti paigast ära. Sattusin juhuslikult HIV kodulehele. Ja nägin sümptomeid.
 
Juba nädala aega hiljem sain teada, et olen HIV+ . See oli minu jaoks väga suur šokk. Ma ei teadnud alguses, mida teha. Mõtlesin enesetapule. Kuid õnneks pöördusin ma psühholoogi poole. Sain sealt kõvasti abi.

Nüüd ma kahetsen oma elu lõpuni, et olin nendega tutvunud. Aga läks nii nagu pidi minema. Olen sellega leppinud ja elu läheb edasi. Vähemalt need aastad elan ma nii, kuidas jõuan, kuni mu aeg saab läbi.

Jennifer15