Triinu lugu: usaldasin teda liiga ruttu ja siis oli juba liiga hilja…

9 kommentaari
Triinu lugu: usaldasin teda liiga ruttu ja siis oli juba liiga hilja…

Loodan, et minu lugu on hoiatuseks kõigile neile inimestele, kes kipuvad inimesi pimesi usaldama. Tutvusin eelmisel suvel läbi ühiste sõpradega ühe mehega. Klappisime kohe algusest peale ning juba esimesel õhtul lõid tunded lõkkele. Nagu olin järgmisel päeval koju jõudnud, sain temalt sõnumi. Ta tundus tõsiselt siiras ja armas inimene ning soovisin temaga otseloomulikult ka uuesti kokku saada

Loodan, et minu lugu on hoiatuseks kõigile neile inimestele, kes kipuvad inimesi pimesi usaldama. Tutvusin eelmisel suvel läbi ühiste sõpradega ühe mehega. Klappisime kohe algusest peale ning juba esimesel õhtul lõid tunded lõkkele. Nagu olin järgmisel päeval koju jõudnud, sain temalt sõnumi. Ta tundus tõsiselt siiras ja armas inimene ning soovisin temaga otseloomulikult ka uuesti kokku saada

Järgmisel korral olime vaid kahekesi ja nautisime teineteise seltskonda. Ta tegi ettepaneku, et võiksime olla paar. Kuna olin just lõpetanud eelmise suhte ja see küsimus oli minu jaoks nii üllatav, ütlesin siiski ei. Sel hetkel ei mõelnud ma esimestele potentsiaalsetele ohumärkidele, nagu kiiresti suhtesse astumine. Ja tagantjärele mõeldes tundub, et ta üritas ka esimesel korral mind voodisse meelitada ning oli pettunud, et katse ei õnnestunud.

Oli tunda, et vastus talle eriti ei meeldinud, kuid jätkasime suhtlust ning saime iga nädal paar korda kokku. Ta rääkis mulle oma muredest ning tundsin, et pean tema jaoks olemas olema ja usaldasin teda samamoodi nagu tema mind. Ta korrutas pidevalt, kuidas tema on kõik alati hästi teinud ning maailm ei oska teda kohelda ja on tohutult ebaõiglane. Tunded arenesid edasi ning kuigi “ametlikult” me koos ei olnud, jõudsime oma suhtega kaugele. Esimesed hirmutavad märgid ilmusid juba suve lõpus, kui olime suhelnud kaks kuud. Teda ärritasid kõik minu meessoost tuttavad, ma ei võinud üksi väljas käia ning pidin talle pidevalt teada andma, kus ma viibin, mis sest, et me ei olnud paar. Ta ärritus mu peale korduvalt, solvas mind ja tegi end alati ohvriks, tulles pärast välja vabandustega.

Andsin kõik andeks, õigustades ta käitumist eelmistes suhetes kogetud jubedustega. Praegu mõtlen, kuidas neil naistel küll vedas, et nad temast varem lahti said kui mina seda teha suutsin. Mida aeg edasi, seda vähem ta ennast kontrollis ja võib-olla ei saanud ta sellest isegi aru, aga terroriseeris mind vaimselt terve see aeg, kui suhtlesime. Lõpuks läks asi nii kaugele, et ta mõtles endale külge vaimseid haiguseid, et oma käitumist sellega õigustada. Mitte keegi ei teadnud, et tegelikult on suhted niivõrd sassis, meie sõbrad nägid vaid ta positiivset poolt ja ma ei osanud sellest kellelegi rääkida, sest tundsin piinlikkust ja süüd. Ühel hetkel tundsin, et nii ei saa, ta veab mind koos endaga põhja ja rääkisin kogu loo üksikasjalikult lahti oma parimale sõbrannale, kes käskis koheselt igasuguse suhtluse sellise inimesega lõpetada. Sellest hoolimata andsin veel korduvalt talle andeks, kuni hetkeni, mil ta ähvardas mind tappa, kui ma temaga suhtluse lõpetan. Mõistsin, et nii see enam jätkuda ei saa ja mul on viimane aeg kõigele punkt panna. Muidugi kartsin kohutavalt, sest olime käinud minu ema juures, ta teadis, kus ma elan ja kus ma koeraga jalutamas käin, kartsin, et oma ebastabiilsuse hetkel ta oma lubadused ka teoks teeb, aga õnneks pole temast siiani midagi kuulnud ega taha ka tema tegemistest midagi teada.

Minu kogemus võiks olla õpetuseks kõigile neile, kes ükskõik millistes suhetes inimesi naiivselt usuvad ja nad oma ellu vastu võtavad. Sellistest manipuleerivatest inimestest on väga raske lahti saada, eriti kui mängus on ähvardused ja alati ei pruugi sarnased lood lõppeda nii õnnelikult nagu minu oma.

Buduaarile Triinult

PS! Kui sul on oma lugu rääkida, siis saada see aadressile info@buduaar.ee. Avaldatud loo eest honorar €10.