Tuuli blogi: kas oled valmis armastuseks?

Lõin lahti oma voodi juures oleva raamatu, vastu vaatas mulle selline lõik: "Põhjus, miks enamik inimesi "õiget" partnerit otsides ebaõnnestuvad, on enesestmõistetavaks pidamine, et "õige" on see partner, kellega koos olles me ise endid muutma ei pea. Me otsime partnerit, kes kompenseeriks meie psühholoogia lahendamata aspektid, et võiksime tunda ennast terviklike ja õnnelikena ega peaks oma silmast palki otsima."

Mind paneb sellest kirjutama tunne, mida kogesin hiljuti. Olin end peitnud pikaks ajaks töö ja tegemiste koormasse ning ei märganud, et ma ei ole juba ammu olnud armunud. Kogedes seda tunnet ei huvitanud mind see, kas see viib suhte või lihtsalt täieliku katastroofini - ma olin nii tänulik selle eest, et keegi üle pika aja suutis minus tekitada liblikad ning panna mind naeratama täiesti jaburate asjade üle. Kui keegi võtab sind oma suudlusega lihtsalt põlvedest nõrgaks tänad jumalat, et oled see habraste põlvedega naine!

Viibin ikka veel selles ekstaasis, kuid ma pole isegi kindel, et olen valmis suureks armastuseks ...

Kas teile ei tundu vahel, et kogu meie elu on aina üks ootus ja otsing? Kui leides valdab meid ikka rahulolematus siis ehk me pole otsimiseks ja leidmiseks valmis?

Täna võtan julguse kirjutada mitmete vallaliste eest, kes otsivad seda ühte ja õiget. Mind on paelunud täna terve päev selle ümber palju mõtteid ja küsimusi.

Kuidas me peaks valmistuma armastamiseks?

Mulle on hakanud viimasel ajal tunduma, et armastuse saabumiseks peab kuidagi valmis olema. Pead olema enda leidnud, et mitte olla poolik teisega koos. Sa pead olema saavutanud elus midagi, et sul oleks aega kellelegi pühenduda. Sa ei saa olla katkine lootes, et teine tuleb lapib su killud kokku. Ja mis peamine- sa pead ennast armastama enne, kui keegi sind armastada saaks. Mis vanuses me peaks hakkama end ette valmistama armastuse saabumiseks või saab selleks üldse valmis olla? Ehk on armastus miski, mis saabub justkui tornaado - tekitades siis kas tagajärgi või jäädeski meiega. 

Vahel mulle tundub, et päevast päeva on üks ootus - me tahame paremat töökohta, tahame saada targemaks ja saavutada kõrge karjäär, me soovime saada tubliks ja heaks, siis tahaks luua kodu ja pere. Aga kui sa selle kõik saavutad, kas oskad ja suudad siis rahul olla? Või on tegemist liiga väikese ettevalmistusega?

Kus on see üks ja õige?

Kas olete vahel mõtisklenud, kus peitub siis see minu õige teine pool, see üks ja õige. Ehk elab ta üldse teisel mandril või sõitis just Kuule elama? Võibolla on ta minu kõrval koguaeg või on ta alles saabumas?

Kuidas peaks oma elu elama, et leida üks ja õige - paljud vaidleksid kindlasti mulle vastu mõttega, et teda ei peagi otsima, peab see ikka paika?

Oletame, et sul on tavaline elu, ei ärge saage valesti aru, iga inimese elu on eriline, kuid ma pean silmas elustiili. Sa ärkad hommikul, lähed tööle, tuled töölt ja lähed trenni. Paljude elus on veel kool kuskil seal vahepeal. Õhtul sa oled väsinud, vajud voodisse. Ja kui sa oled niimoodi viis päeva jutti elanud siis vaevalt sa jaksad reede õhtul välja minna, ilmselgelt sa lihtsalt magad kodus (mu elus on väga palju selliseid nädalavahetusi ). Selle kõige juures sa tahaksid veel tegeleda oma hobidega ja elus midagi suuremat korda saata. Laupäev ja pühapäev tahaks puhata ja koguda jõudu uueks nädalaks, kodu koristada ja korda luua. Kuhu jääb siis aeg kohata seda õiget?

Kas tegelikult on asi saatuses - sa võid kohata teda kasvõi poejärjekorras või kaubanduskeskuse tualeti järjekorras, kus iganes. Kehtib see tõesti?

Ja kui see õige on leitud ...

Inimene on teadagi üks huvitav olend - ta pole kunagi rahul. Kui on saabunud see üks ja õige, siis kuidas teda hoida? Kuidas lasta keegi oma ellu, kus pole enne olnud kohta kellelegi peale iseenda? Kuidas järsku jagada oma aega ning rösterit? Kui tegemist on selle ühe ja õigega, siis ei tohiks valmistada raskust isegi veekeedukannu jagamine tegelikult, kuid siiski see ei ole alati nii lihtne. Loobuda oma egost ja mingil määral oma elust - teha ruumi kellelegi teisele ning mõelda, et nüüd on meid kaks. See ei olegi nii lihtne!

Ma ei tea seda valemit, kuidas leida üks ja õige, kuid ma tahan seda leida.

Kui sa isegi ei tea, kas oled valmis selleks üheks ja suureks armastuseks, mis võtab hingetuks siis kas on üldse õigust teda oodata, otsida ja tahta? 

Me kõik vajame armastust, kuid millist või kelle armastust?

"Kui tunned siis tunne, su eest keegi teine seda ei tee. Ja vahel, kui vajud unne, võid tunded anda teisele. Kõik tunded teisele. Kui tahad, siis taha. On kõik ju loodud olema. Ning iga hetk jääb sust siia maha, kui korragi võiks olla ta. Et uus saaks järgneda. Ja maailm algab imega ..." Mari Pokinen

Tuuli on blogija, kes iseloomustab ennast nii: "Minu suurimaks küsimuseks siin elus on Armastus. Kuidas end iga päev armastada ning leida see üks ja õige. Uurin ja urgitsen inimsuhetes ning soovin, et maailmas valitseks suurem armastus ja hoolimine!"

Vaata Tuuli blogi "Armasta ja naerata" SIIN