Tuuli blogi: kas romantika on surnud?

Tänapäeva kiires elutempos muutuvad tunded ning nende tähendused. Kiirus ning asjade muutus paneb meid unustama seda imelist tunnet, mida saab kokku võtta vaid ühe sõnaga - romantika. Romantika? Panen selle sõna järele küsimärgi, sest selle kohta on palju küsimusi. Kas romantika on elus või kadunud? Mis on romantika? Kas romantika nimel tuleb vaeva näha või on see loomulikult tekkiv tunne ning hetk? Nii palju küsimusi, vähe vastuseid.

Kui küsida väikeselt kaheksa-aastaselt tüdrukult, mis on romantika, sõnastab ta seda nii: "Kui ma musitan teise poisiga, siis see vist on romantika. Hoiame kätest kinni ning vaatame teineteisele silma." Kui küsida mehelt, mis on romantika, siis nad kas ei oska vastata või ei viitsi isegi mõelda selle peale. Kõik naised teavad, kui oluline on meie jaoks romantika. Romantika, nii nagu palju tundeid siin maailmas, kõlab kõigi jaoks sõnades erinevalt. Me otsime selle tähendust ning otsime seda oma suhtest - paraku jääb enamikel see leidmata.

Romantika, magustatud tunded on justkui väga vajalik meie jaoks, kuid kui seda pole, saab ikka kuidagi hakkama. Ma ei ole küll veendunud, kui hästi hakkama saab, aga kuidagi ikka saab.

See suur tunne, mida enamik meist taga ajab võib hoopis sisikonna sassi lüüa ning nii mõnedki kannatavad meist romantikatalumatuse all. Samas kirjutatakse palju suhtefoorumites, kuidas naised võtavad endale isegi armukesi, et mees teeks romantilisi tegusid ning pööraks tähelepanu. Kas tõesti meie suhtemaailm on jõudnud sinnamaani, et me peame hakkama valetama selleks, et tähelepanu saada? Mõned naised on öelnud, et kui juba suhte alguses ei viitsita teha suuri tegusid, siis mis veel kümne aasta pärast saama hakkab? Ma noogutan kaasa. Olen palju täheldanud, et mehed ei viitsi naiste võitmiseks palju teha. Paljud teist tahaks nüüd vaielda vastu, et ju siis pole piisavalt naist tahtnud, kuid nii see pole. Enamjaolt on huvi naise vastu olnud suur, kuid lihtsalt mugavusest või hirmust ei viitsita teha suuri tegusid, et naine endale võita. Ja jumal tänatud, et on neid naisi, kes väikeste tegudega ei lepi. On mehi, kes on mõne naise jaoks teinud hiiglaslikke tegusid, kuid petta saanud. Huvitaval kombel kuulen ma seda üha enam ja enam. Mul on kahju neist purunenud südamega meestest, kuid me elame ju vaid korra - tundub täielik ajaraiskamine jääda kinni millessegi, mis on küll haiget teinud, kuid on läinud. Edasi saab minna uue ja paremaga, alati.

Minuga juhtus hiljaaegu midagi, mis haakub selle teemaga. Sattusin ühel laupäeva õhtul seltskonda, kust teadsin vaid paari inimest. Mul haakus ühe noorhärraga pilk ning meil käis see teatud klikk ära. Me vaatasime tükk aega teineteisele silma, kuniks seltskonnast küsiti, kas me tunneme teineteist. Noorhärra vastas selle peale: "Ei, aga kohe hakkame tundma." See oli armumine esimesest silmapilgust - ma olin alati uskunud, et sellist tunnet ei ole olemas. Mul oli hetkega sisikond sees sassis ning ma oleksin tahtnud temast kõike teada - siin, kohe ja praegu. Sama kiirelt, kui mu sisikond tegi pöördeid, meenus mulle ka see oluline vaheetapp sellistes olukordades - kassi ja hiire mäng. Endamisi mõtlesin peas, milleks seda vaja on. Vastumeelselt hakkasin kalkuleerima läbi igat oma sõna ning tegu - et mitte liiga palju öelda, ega ka ütlemata jätta. Õhtu lõppes sellega, et ta rebis mind enda lähedale ning suudles pikalt ja korduvalt. Mul olid naiselikult põlved hetkega nõrgad ning küsimuste peale, kas me näeme veel, suutsin ma vaid kokutada. Temas oli esmapilgul kõik, mida mehes olen otsinud - kindel siht, eesmärk elus, korralik amet ja töö, kodu ning omavaheline keemia.

Järgmiseks päevaks oli see joovastus möödunud, ma olin jälle reaalsuses ning oskasin analüüsida kõiki oma tundeid ning mõtteid. Mulle tundusid ikka veel kõik need omadused sümpaatsed nagu ka noorhärra ise, kuid päevavalges on ikka kõik teisiti. Sain aru, et see oligi hetkeline armumine. Nii kiirelt, kui me armusime, sai selgeks ka see, et noorhärra on just oma suhte lõpetanud ning ilmselt läheb tal veel väga pikalt enne, kui suudab naisterahvastega üldse aega veeta. Esimest korda elus ei tekkinud minus pettumust ega ühtki muud ebameeldivat tunnet. Ma olin lihtsalt nii tänulik selle eest, et ta tõi järsku mu romantikadieedilt välja ning pani mind tundma neid tundeid. Küll aga jäi mind kummitama see, et miks mehed tunnevad nii paanilist hirmu lihtsalt naistega suhtlemise ees - ma ei taha sind puuri panna, ei taha abielluda, ei taha sinu juurde kolida ning ei pane ka oma hambaharja su topsi. Ometigi tundub meestele, et me tahame neid kohe omada.

Mu elus on olnud palju romantilisi hetki ning inimesi - neid, kes on kirjutanud teisest maailma otsast mulle igapäev armastuskirju, või teisi, kes on kulleriga nädalaid lilli saatnud. Ma olen kõigist neist inimestest ilma jäänud, sest sellel hetkel ei ole ma osanud hinnata neid tegusid. Omal moel panid kõik need teod mul sisikonna keerama ning mõtlema, et jookseks pigem kaugele ära, kui tunneks neid imelisi tundeid.

Inimloomus on huvitav - alati tahame seda, mida pole, ning kui selle saame, siis enam ei taha. Nii on ka romantikaga, me unistame sellest iga päev, kuid kui see meie ellu saabub, ei oska sellega midagi peale hakata. Õnneks on ka neid, kes need ilusad tunded vastu võtavad ning neid hinnata oskavad. Õnneks on ka neid mehi, kes veel romantikat oma naistele pakuvad. Au teile ja au meile!

Tuuli on blogija, kes iseloomustab ennast nii: "Minu suurimaks küsimuseks siin elus on Armastus. Kuidas end iga päev armastada ning leida see üks ja õige. Uurin ja urgitsen inimsuhetes ning soovin, et maailmas valitseks suurem armastus ja hoolimine!"

Vaata Tuuli blogi "Armasta ja naerata" SIIN