Reklaam sulgub sekundi pärast

VABAABIELU LAGUNEB, aga kellele jääb ühine kodu? Vastab vandeadvokaat

Ühise kodu soetamine on alati hea otsus. Kahjuks aga ei jää kaugeltki kõik kooselud püsima ning pahatihti on siis hilja mõelda sellele, kuidas ühist vara jagada. Ja kas see vara üldse oligi ühine? 

Ühise kodu soetamine on noore pere jaoks alati hea otsus. Kahjuks aga ei jää kaugeltki kõik kooselud püsima ning pahatihti on siis hilja mõelda sellele, kuidas ühist vara jagada. Ja kas see vara üldse oligi ühine? 

Buduaarile kirjutas Katarina, kel on suur mure. Nimelt soovib tema elukaaslane ja lapse isa, et naine leiaks endale uue kodu ja koliks välja nende majast. Maja sai soetatud kooselu ajal vahetult peale lapse sündi, aga Katarina sõnul on mees kandnud viimased seitse aastat kõik majaga seotud kulud- on maksnud kommunaalkulusid ja pangalaenu. "Me elasime ja tegustesime need aastad ühise eesmärgi nimel, mees kandis majakulusid, mina aga hoolitsesin selle eest, et söök oleks laual, ostsin poest toitu ja jooksvalt vajalikke asju, kandsin hoolt ka lapse ja temaga seotud kulude eest. Mees ütleb nüüd, et mulle ei kuulu mingit osa majast, võin oma potid-pannid kaasa võtta ja pean endale mingi korteri rentima. Ta on nõus kuni kuus kuud aitama kulusid katta. Aga ka mina panin ju kõik oma raha ühise elu alla. Kas tõesti pole mul mingit õigust temalt oma osa eest raha küsida? 

 

Kommenteerivad advokaadibüroo Mullari & Koch vandeadvokaat Tambet Mullari ja advokaat Annely Sepp:

Vabaabielus elamine ei too kaasa abielule omast ühisvararežiimi, mille puhul kooselu kestel omandatud vara on eelduslikult mõlema poole ühisvara. Vabaabielu iseenesest isikute omandisuhteid ei muuda, see tähendab, et kumbki pool jääb ise enda asjade omanikuks. Omandisuhteid on pooltel võimalik oma äranägemise järgi reguleerida vastavate lepingute sõlmimisega. Seega võimaldab mitteabieluline kooselu elukaaslastele vormiliselt suurema majandusliku iseseisvuse, samas on elukaaslastel vähemal või suuremal määral ühine rahakott ning koos panustatakse ühise pereelu korraldamisesse, mistõttu eelnevate kokkulepete sõlmimiseta on kooselu lõppemisel keeruline „vara jagada“. Siiski on seaduses ette nähtud teatud kaitsemehhanismid ka selleks, et ka kirjalike kokkulepete puudumisel tagada kooselu lõppemisel poolte jaoks õiglane varaline tulem, arvestades poolte kokkuleppeid kooselu kestel ja nende tehtud panuseid.

Kohtud on tunnustanud võimalust kohaldada mitteabielulisele kooselule teatud tingimustel seltsingulepingu sätteid. Seltsingulepingu näol on tegemist kokkuleppega, mille puhul kooselupartnerid kohustuvad tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks ning tegema selleks vajalikke panuseid. Seltsingu vara kuulub partneritele ühiselt ja seltsingu ehk kooselu lõppedes jagatakse vara vastavalt elukaaslaste panustele. Seltsingulepingu sätete kohaldamiseks ei ole vaja kirjalikku lepingut ning lepingu sõlmimiseks ei ole alati vajalik ka otseste tahteavalduste sõlmimine, vaid tahe seltsingulepingu sõlmimiseks võib nähtuda ka tegudest. Olgu siiski öeldud, et tegemist ei ole imeloomaga, kes iga vabaabielu lõppemisel vara jagamiseks appi tuleb. Vabaabielus elamine iseenesest ei tähenda automaatselt seltsingulepingu sõlmimist, pooltel peab olema selge tahe konkreetse varalise eesmärgi nimel tegutsemiseks ja panuste tegemiseks. Vastasel juhul võiks mitteabieluline kooselu poolte varasuhetele kaasa tuua veel ulatuslikumad tagajärjed kui abielu.

Seltsingu likvideerimissätteid (vara jaotamine pärast kooselu lõppu lähtuvalt panustest) saab Riigikohtu praktika kohaselt kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, kui mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused ja kui pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks. Riigikohtu praktikast tuletatav ka tõlgendus, mille kohaselt kinnisasja omandamisele suunatud seltsinguleping peab olema vormistatud notariaalselt tõestatuna, sest selline on ka kinnisasja omandamise lepingu vorminõue. Ehk kui notariaalne seltsinguleping puudub, ei saa kinnisasja pidada ühisesse omandisse kuuluvaks.

Kuna kirjeldatud juhtumi puhul puuduvad elukaaslaste vahel eelnevad kokkulepped maja soetamiseks ühisesse omandisse, kuulub kinnistu ja sellel asuv maja mehele ning kooselu lõppemisel ei toimu kinnisasja jagamist. Kui naine oleks soovinud maja kaasomanikuks saada, oleks ta pidanud olema müügilepingu pooleks ja oleks tulnud kanda omanikuna kinnistusraamatusse, samuti oleks võimalik hilisem kaasomandi osa müük või kinge. Pooled oleksid saanud sõlmida ka notariaalse seltsingulepingu, milles reguleerida kummagi poole tehtavaid panuseid vara omandamisel ja hooldamisel ning vara jagamist kooselu lõppemise puhuks. Küll aga võivad seltsingulepingu sätted olla kohaldatavad juhul, kui poolte kokkuleppeks oli ühiste jõupingutustega näiteks maja renoveerimine ning naine on osalenud selleks vajalikel ehitustöödel. Kui naine on teinud panuseid maja parendamisele, siis võib olla võimalik tehtud kulutuste tagasinõudmine ka muul, näiteks käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel. Selgitan, et hüvitisnõue ei annaks naisele siiski mitte õigust nõuda osa kinnisasja omandist, vaid õigus on tehtud kulutuse rahas hüvitamisele.

Seega, kuigi mitteabielulise kooselu puhul võib eeldada poolte tahet mitte olla varaliselt samaväärselt seotud kui abielu puhul, siis tuleks vähemasti suuremate tehingute puhul, milleks on kindlasti ühise eluaseme soetamine, eelnevalt mõelda omandisuhete reguleerimisele kooselu lõppemise puhuks. Kirjalike lepingute puudumisel tuleb analüüsida ja tõendada poolte tahet, kokkuleppeid ja panuseid tagantjärgi, mis on keeruline. Veendumaks, kas endise elukaaslase poolt välja pakutud kompromissettepanek on õiglane, soovitan kirja autoril pöörduda advokaadi poole, kes teeks juhtumi asjaolude täpsel analüüsimisel kindlaks, kas naisel võib olla suulisest seltsingulepingust, käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätetest tulenevaid nõudeid mehe vastu. Kui nõuete olemasolul ületavad need kuue kuu üüri maksumust (ja arvestades, et ¼ üüri hüvitamise kohustus on mehel tulenevalt lapse ülalpidamiskohustusest), tuleks nõuda suuremat hüvitist ning kokkuleppe mittesaavutamisel pöörduda enda õiguste kaitseks kohtusse.

Täname Mullari & Koch advokaadibürood ning loodame, et ka teistel lugejatel on sellest abi.

 

Buduaar.ee