Veroonika lugu: mind vägistati laevas

Veroonika lugu: mind vägistati laevas

Olen 30-aastane Veroonika. See juhtus minuga juba aastaid tagasi, kuid alles nüüd olen ma valmis sellest rääkima. Olin tol ajal 17-aastane. Mul oli endast vanem noormees Kaimar (sel ajal 24), kes elas ja töötas Rootsis.

Olen 30-aastane Veroonika. See juhtus minuga juba aastaid tagasi, kuid alles nüüd olen ma valmis sellest rääkima. Olin tol ajal 17-aastane. Mul oli endast vanem noormees Kaimar (sel ajal 24), kes elas ja töötas Rootsis.

Tavaliselt käis ta iga kahe nädala tagant Eestis ja me veetsime alati ühiselt aega. Tol saatuslikul korral oli aga teistmoodi. Ta pakkus mulle varianti, et ma tuleksin talle Rootsi külla. Kuna ma polnud varem Rootsis käinud, olin kohe nõus. Ta lubas isegi sõbranna Karini kaasa võtta, et koos oleks toredam. Kuna mina ja sõbranna olime mõlemad alaealised, pidi meil olema kaasas ka 25-aastane saatja. Muidu poleks meid laeva lubatud. Saatjateks said Kaimari kaks sõpra. Kuna mu ema teadis ja tundis mu noormeest, ei olnud tal  selle reisi vastu midagi. Seda enam veel, et meil on vanemad saatjad kaasas. Mõeldud, tehtud!

Saimegi neljapäeva hommikul kõik rõõmsalt sadamas kokku. Ärevus oli suur. Ikkagi esimest korda ju ilma vanemateta välismaale.

Laevareis möödus lõbusalt ja me jõudsime ilusasti kohale. Olin õnnelik, et nägin üle pika aja jälle oma kallimat. Saime neli imetoredat päeva koos aega veeta.

Siis aga saabus pühapäev – koju minemise aeg. Pakkisime oma asjad ja jätsime Kaimariga hüvasti. Õnneks ei olnud ma väga kurb, sest minuga olid koos ka mu sõbrad. 

Tagasi tulles ei vedanud meil kahjuks aga kajutitega. Mehed said ühise toa ja meie eraldi kajutid. Meile aga kohe üldse ei meeldinud see variant ja otsustasime seetõttu öö läbi üleval olla. Poisid väsisid mingi hetk ära ja läksid magama. Mina ja sõbranna Karin jäime veel mänguautomaatide juurde õnne proovima. 

Kõrval automaatides mängisid kaks noormeest ja üks vanem mees. Kuna Karin oli vaba ja vallatu tüdruk, hakkas ta ühega noormeestest flirtima. Ei läinudki palju aega mööda, kui ta tollega juba suudles. Loomulikult olime me ka alkoholi tarvitanud. 

Raha sai varsti otsa nii meestel kui meil. Liikusime edasi nende kajutisse. Seal mängisime veel kaarte. Karin ja noormees, kellega ta ameles, väsisid ja läksid ühte voodisse magama. Kuna meestel oli kajutis üks vaba koht, siis ei julgenud ma sõbrannat üksi sinna jätta. Tõin oma kotid nende kajutisse, et Karinit valvama jääda. Kella viie paiku väsisime kõik aga ära ja sättisime magama. Vahetasin WC-s riided ning panin ööseks selga T-särgi ja retuusid. Ise mõtlesin, et kui midagi peaks jutuma, siis tunnen, kui pükse maha kistakse. 

Vasakul üleval magas noormees nr 2 ja all Karin oma uue leiuga. Paremal üleval magasin mina ja minu all see vanamees. Umbes kella kuue paiku hommikul tundsin enda peal raskust. Kuna olin palju alkoholi tarbinud, siis unesegaselt ei saanud aru, mis see on, ja hakkasin seda raskust maha lükkama. Järsku tundsin enda sees sooja asja. Kargasin kohe üles ning jooksin karjudes ja nuttes WC-see. Esimese asjana viskasin ära pesukaitsme. Seejärel hakkasin end kohe pesema. Nii räpane tunne oli. 

Kui olin esimesest šokist üle saanud, võtsin oma jope ja läksin laeva tekile suitsetama. Teised kajutis viibijad olid segaduses ja otsisid mind laeva pealt. Mind leidis esimesena noormees number 2, kellele rääkisin ära, mis minuga juhtus. Ta keeras jalapealt otsa ümber, läks oma kajutisse tagasi ja virutas vanamehele vastu hambaid. Jah! Seda tegi see vanamees, kes hoidis end kõiges tagaplaanile ja kellest poleks ma elu sees uskunud, et tema võiks midagi sellist teha.

Loo moraal: Igaüks seisku ise enda eest! Kui ma ei oleks sõbranna rumalat käitumist toetanud, arvates ise, et kaitsen teda, ei oleks minuga seda juhtunud.

Politseisse sai avaldus tehtud. Kõik kajutis olnud asjaosalised käisid tunnistamas. Võeti vere- ja spermaproovid. Tehti ka kohtuarstlik ekspertiis. Kuu hiljem tuli vastus, et juhtum on lõpetatud, kuna polnud piisavalt asitõendeid.

Meie saatjad, minu vanemad ja minu kallim ei tea loost siiani midagi. Selle sõbrannaga suhtlen ma siiani, aga me ei räägi sellest, mis minuga juhtus kunagi, kuigi see kõik kummitab mind ilmselt elu lõpuni!

 

Buduaarile Veroonika

PS! Kui sul on rääkida oma lugu, siis saada see aadressile info@buduaar.ee Iga avaldatud loo eest maksame honorari.