Armastus on meie suurim vaenlane?

Kadri Põldma
[email protected]

Miks ei õpetata meile kohe lapsepõlves, et armastus teeb haiget ja selle eest kui teist armastad, saad mõnikord hoopis karistada? Oma kogemustest räägib sel teemal anonüümseks jääda sooviv Buduaari kasutaja (olgu ta nimi Kati), kes hetkel elus üsna pettunud on. Kati on endast andnud kõik, aga vastu saanud hoopis midagi muud.

Kati oli abielus 4 aastat. Siis mindi lahku, sest sädet polnud nende kahe vahel kunagi olnudki. Kati leidis endale uue mehe, kellega tekkis tõmme esimest sekundist. Teineteist armastati palavalt. Alguses oli kõik väga tore, seda selle ajani kuni Kati eksmees hakkas suhtes sõna võtma. Hakkasid tulema armastusavaldused igas võimalikus vormis. „Ma tahan sind tagasi”, „Oled mu elu mõte” jne. See hakkas häirima nii Katit kui tema uut meest. Omavahel ei saadud kahekesi segamatult olla, koguaeg oli pingeallikaks Kati eksmees.

„Eksmees suutis jätta sellise pildi nagu peaks me siiski õnnelikult koos olema ning minu praegune mees on meie pere ära lõhkunud ning tal pole meie elus kohta. Minu mees ütles, et teeb minu õnne nimel kõik, ta on nõus mind isegi eksile loovutama kui see mind õnnelikuks teeb. Absurdne! Kui ütlesin, et tema on ainuke mees minu elus, siis lohutas see teda küll viivuks, ent ei andnud siiski rahu. Miks on siis meie kahe vahel veel üks tegelane, kes iga hinna eest üritab end minu ellu tagasi süüa?” kurdab Kati.

Kati ja ta mehe vahelises armastuses polnud kahtlustki. Nad olid teineteise jaoks justkui loodud, aga kas ei peaks armastus olema õnnelik ja rahulik?

„Õnnelikud ja rahulikud olid vaid need hetked, kus suutsime eksmehe eest kuskile põgeneda. Kui tagasi tulime, ootasid postkastis juba uued kirjad, fotod, kus peal me veel õnnelikult koos olime jne. Loomulikult segas see minu meest ning muutis elu üha pingelisemaks.

Läbirääkimised eksiga ei sujunud kuidagi. Kui end rahule jätta palusin, siis lubas ta seda teha, aga ei pidanud oma sõna. Oma elust täiesti välja ei saanud ma teda samuti süüa, sest ta oli ometi mingu lapse isa. Me mõlemad olime sellest emotsionaalsest väljapressimisest kokku varisemas. Aeg, mis oleks pidanud kuluma teineteise nautimiseks, läks mõttetule pingele. Minu mees tundis ennast kolmanda rattana ning perelõhkujana. Nägin, et ta püüdis väga teha rõõmsat nägu ja lohutas mind ja püüdis süstida meisse positiivsust. Aga kaua sa jaksad? Mis kõige hullem, minu ja eksi ühised sõbrad olid samuti arvamusel, et küll me kunagi ära lepime. Minu uut meest nad väga ei aktsepteerinud.

Miks ei võiks inimesed aktsepteerida teiste otsuseid ja lasta lahti oma kinnisideedest? Miks ei võiks võtta inimesi sellistena nagu nad on ning olla nende üle õnnelikud?
Mingi hetk oli mul tunne nagu saaksin ma oma otsuse eest karistada. Saan karistada selle eest, et olen leidnud endale elu armastuse. Saan karistada selle eest, et julgen olla õnnelik ning maha jätta mehe keda ma ei armasta. Kas inimesed oleksid siis õnnelikud kui näeksid koos „traditsioonilist” perekonda, mis tegelikult on läbinisti ussitanud?  ” 

Kati ja tema mehe jaoks lõppes asi kurvalt. Ühel päeval teatas mees talle, et ei suuda enam olla see „paha” inimene, keda kõik viltu vaatavad. Ta pakkis asjad ja sõitis välismaale elama. Katit armastab ta siiamaani  ning ka Kati on truu oma armastusele. Aga siiski pole nad koos.

„Mul on tunne, et armastus on meie suurim vaenlane,” arvab Kati. „Kui poleks tundeid, poleks ka probleeme! Või mis teie arvate?”