Buduaarikas: minu keelatud armastuse lugu

Tuba oli täis valgust, muusika mängis ja laual oli kaks klaasi – üks minu ja teine tema klaas. Olin suhteliselt joogine ja tema veel rohkem. Minu mees puhkas teises toas, vist magas. Olime mina ja tema, kahekesi selles toas, mis nüüd, mil igakord sinna sisenen, on kui püha paik, kui unistuste täitumis saar, kui täiuse maa.

Tuba oli täis valgust, muusika mängis ja laual oli kaks klaasi – üks minu ja teine tema klaas. Olin suhteliselt joogine ja tema veel rohkem. Minu mees puhkas teises toas, vist magas. Olime mina ja tema, kahekesi selles toas, mis nüüd, mil igakord sinna sisenen, on kui püha paik, kui unistuste täitumis saar, kui täiuse maa. Istusin tugitoolis. Tema kohe minu vastas oleval toolil. Haarasin klaasi järele, aga enne kui selle suule tõstsin, mõtlesin ümber – mulle aitas joomisest. End mäluauku polnud ju mõtet juua. Tema jõi edasi, samal ajal rääkis ta mulle endast…olen teda ju tundnud juba viis aastat, aga ikka avastasin üha uut ja huvitavat tema kohta. Kõik see pani mind veelgi rohkem veenduma, et ta on suurepärane mees ja nii lähedal täiusele. Olen teda armastanud juba paar aastat. Ta oli alati siis olemas, kui ma vajasin kedagi, kes mind toetaks, aitaks ja lohutaks. Ta oli mulle algusest peale kallis ja nii saigi sellest armastus.

Tahtsin magama minna, kell oli vähemalt üks öösel. Aga enne, kui jõudsin üle tema toa uksepaku astuda, võttis ta mul õlast kinni ja talutas mu tuppa tagasi. Me kallistasime ja siis ma tõstsin pea tema õlalt, vaatasin talle otsa ja me suudlesime. See oli nii vapustav, et võttis jalad nõrgaks ja tervet keha tabas erutuse voog. Pärast suudlust ta kallistas mind veel tugevasti ja ütles,  et nüüd on kõik hästi. Ma ei mõistnud, mida ta mõtleb, aga tundus mulle meeldiv olevat. Lõpuks ta lahkus, kuigi ma ei tahtnud, et ta läheks. Ta läks oma kallimale järele…kui ta saabus, oli tal oma armsam kaasas.
Minu mees ärkas ja me istusime neljakesi köögis, nemad suudlesid ja see tegi mulle haiget. Kui otsustasin magama minna, läksid nemad ka, ainult minu mees jäi veel üles. Kõrvalt toast kostis hääli, nad seksisid ja mina kuulsin seda pealt. See tegi väga haiget, võtsin padja ja nutsin sinna, tahtsin karjuda, aga ei tahtnud, et keegi kuuleks. Lõpuks uinusin, mees tuli ja võttis mu kaissu, aga see polnud õige, oli küll hea, aga mitte täiuslik. Hommikul oli kõik nii, nagu oleks see olnud unenägu. Ta ei teinud teist nägugi ega rääkinud eilsest. Olin kurb, sest ma teadsin, et see polnud uni.

Pärast seda ööd ei suuda ma enam oma mehega õnnelik olla. Kui seksime, mõtlen talle, kui mees ütleb midagi halvasti, siis mõtlen talle. Mõtlen talle ka siis, kui olen üksi. Mõtlen koguaeg talle. Möödas on neli kuud ja ma kohtun temaga nädalas vähemalt korra. Ta on mu mehe vend, aga ma ei talu, et ta on oma tüdrukuga. Mul tekib metsik mõte, kuidas küll neid lahku ajada. Kas ma armastan tõesti teda? Kas tema võib minu vastu midagi tunda? Mis te arvate,kas mul on lootust. Ma tunnen, et armastan oma meest aga mitte nii palju kui vaja. Mida teha küll nii valus on ilma temata.

Foorumis leiad selle teema SIIT.