Draama, draama, draama

Üks osa inimestest kustutab oma mailboxi laekunud uued kirjad kohe, kui on need läbi lugenud. Mina nii tubli ei ole, mistõttu korra kuu või paari jooksul tuleb end nendest uuesti läbi närida ja otsast kustutama hakata.

Oma postkastis järjekordset kirjainventuuri tehes ja saadetud kirjade kataloogist oma sõbrannadele saadetud olustikukirjeldusi üle lugedes võtab mind alati muigama, kui palju on igapäevaelus mitte millestki tekitatud probleeme ja kuidas tõelise kübarast tõmmatud jänesena on hunnik draamasid eikusagilt suhtemaailma reostama tekitatud.

On teada, et aeg on suhteline mõiste. Ootaja aeg on pikk ja kiirustaja aeg on alati tervenisti puudu. Ent ükskõik kui kiire ka ei oleks, naistel on alati aega, et mõelda. Mida rohkem mõeldakse, seda suurem on tõenäosus, et nii mõnigi hea saab veaks mõeldud või vastupidi. Ja igas naises on draamat, kelles rohkem, kelles vähem. Mõnikord aitab kaasa kiusutuju, mõnikord tundmatu tähtedeseis, aga ühtäkki on võimatu üle saada ilmsest ebaõiglusest, et iluvõimlemise hindamine näib maailma kõige subjektiivsem tegevus olevat ja et naabrinaise orhidee õitseb juba teist korda samal ajal kui enda oma ei suuda uut vartki ajada. Kui aga suhtepudru saab sõkaldeks erinevad arusaamad või eneselegi ootamatult pinnale kerkinud ootused, siis enne kui arugi saad, kõrvus viliseb ja rahunemine tundub olevat võõrsõna.

Nagu igasuguste emotsioonide puhul tüüpiline on, ei mahu mõistus ja mõistlikkus suurte tunnete taustal enam kuidagi pilti. Kõik on üks suur segadus ja mäss, millest ise välja tulla ei oska. Kõik arvamused saavad välja öeldud eriti valjuhäälselt, dramaatiliselt ja äkiliselt, uksed pauguvad, asjad lendavad. Lapsepõlves kuuldud üleskutsed tagasihoidlikkusele on kadunud nagu vihapisar keset paduvihma ja häbitundega ei saa kuidagi ühendust. Ei ole mingi probleem jonnise väikelapse kombel jalgu trampida ja enda õigusi nõuda, lastes nii keset ägedat argumenteerimist kaotsi minna võimel oma ninaotsast kaugemale, perspektiivi näha.

Liigsest draamatamisest hoidumine hoiab küll elu rahulikumana, aga seda on lihtsam öelda kui teha. Ennast on sageli raske kontrollida. Nagu väljastpoolt tulevatele kommentaaridele ja märkusetele on tihtipeale sama hästi kui võimatu külmaks jääda, on mõnikord raske ka kõrvalseisjana teiste konfliktidesse mitte sekkuda. Kuidas aga hoiduda ise enda suhtesse liigset draamat toomast, on veelgi keerulisem ülesanne, kui seda on võõraste draamadega mitte kaasa minemine.

Tagasivaated on ühtpidi ohtlikud, teisalt harivad. Magusalt kaissu pugedes ja tülidele tagasi mõeldes saab selgeks, et enamus konfliktidest on raisatud aeg, mis on röövitud võimaluselt koos olla. Tööd ning kohustusi täis argipäevades on koosolemist nendetagi näruselt vähe. Rääkimata iga hingemurega kaasnevast täiendavast stressist, mida tänavapildis kuritõsiste nägudega vastu jalutajate hulga põhjal otsustades juba enam kui piisavalt on.

Mõnikord, kui äkkraev silmanägemist tahab ära võtta, on abiks enda kujutlemine õhkutõusvasse lennukisse aknast välja vaatama. Lasta mõttes autodel ja majadel üha väiksemaks ja väiksemaks muutuda ja mõeldes, et probleemid on meie peas kinni, võrrelda seda tillukest lennukiaknast vaevu paistvat peanuppu mõne suure auto või ehitisega. See aitab mõista asjade tegelikke mõõte maailmas ja lasta näiliselt suurel probleemil hääbuda vähetähtsaks väikseks täpiks, mille nagu kärbsemusta aknaklaasilt edukalt olematuks nühkida võime.

Kogu naiseliku draamasuutlikkuse juures oleks elu lihtsam, kui igaüks suudaks oma nina ainult enda asjades hoida, kui just poksiringis vahekohtunikuna igapäevast leiba ei teenita. Eraeluliste globaalkatastroofidega kokku puutudes peaks aga kõigepealt sügavalt sisse ja välja hingama ning mõtlema, kas kodusõda on ikka hädavajalik. Loodan ühel päeval isegi osata oma lahinguid targemalt valida. On ju vana tõde, et kui koguaeg skandaalitseda, loobuvad inimesed sind kuulamast, kui aga harva kõvem sõna sekka poetada, jääb tuba vaikseks, et kuulda, mis sul öelda on.

/Merlin Võsu/